Eesti humanitaarteaduste aastakonverents (lisatud videosalvestused)

01.10.2023

Ürituse ametlik veebileht: https://ehak.ee/

Humanitaarteadused on Eesti teadusmaastiku üks kõige rahvarohkemaid ja kirjumaid valdkondi. Valdkonna areng on viimastel aastatel olnud märkimisväärselt kiire ja rahvusvahelist silmapaistvustki on kogunenud aina rohkem. Siiani on aga Eesti humanitaaridel puudunud foorum ühiseks aruteluks ja kriitiliseks enesevaatluseks; üha sagedasem on olukord, et kolleegide uuematest töödest saab kuulda vaid rahvusvahelistel konverentsidel või lugeda ingliskeelsetest väljaannetest. Kummati on eestikeelne humanitaarteaduslik arutelu väga oluline, seda nii teadlaskonnale endale kui ka kogu ühiskonnale, sest kutsumuselt on humanitaaria ennekõike tagasisideteadus, mille üks missioone on tagada kultuurile enesemõistmise võime. Sooviga elavdada humanitaarteaduslikke arutelusid ja suurendada kollegiaalset läbikäimist oleme sotsiaalteadlaste eeskujul ellu kutsunud uue regulaarse teadusfoorumi nimega Eesti humanitaarteaduste aastakonverents. Viie ülikooli ning nelja teadus- ja arendusasutuse koostöös algatatud konverents on mõeldud toimuma üle aasta, vaheldumisi Tallinnas ja Tartus.

Esimene Eesti humanitaarteaduste aastakonverents toimub Tallinna Ülikoolis 10.–12. aprillil 2024. Selle katusteema on „Tulevikuhumanitaaria“. Teema on valitud teadlikult kahetähenduslikuna, nii et see lubaks ühelt poolt arutleda humanitaarteaduste uute suundade, värskete tööviljade ja tulevaste võimaluste üle, teiselt poolt aga mõtestada konkreetsemalt tulevikukujutelmade rolli kultuuris ja ühiskonnas. Ühtlasi viitab aastakonverentsi pealkiri korraldajate veendumusele, et humanitaaria on üks tähtsamaid tulevikuteadusi, mis seoses suurte muutustega looduskeskkonnas ja tehnoloogias on omandamas üha suuremat kaalu inimühiskonna tuleviku mõtestamisel ja kujundamisel. Samas seavad needsamad suured muutused aina enam küsimuse alla tavapärase inimkeskse maailmapildi, mis sunnib humanitaariat kriitiliselt ümber mõtlema enda rolli inimteadusena. Tänavu kevadel alustanud uue rahvusvahelise teadusajakirja Future Humanities juhtkiri tõdeb asjakohaselt: “Ühest küljest usume, et humanitaarteadused ei ole kaugeltki kriisis, vaid läbivad pigem äkilist teisenemist, mis lõpuks viib suurema ümberkujunemiseni; teisest küljest leiame, et humanitaarteadused peaksid vaatama kaugemale, hindama kriitiliselt oma humanistlikku pärandit ning otsima viljakat igakülgset suhtlust nüüdisaja loodusteaduste ja kunstidega.“

Eesti humanitaarteaduste esimene aastakonverents kutsub üles kõiki Eesti humanitaarteadlasi jagama oma mõtteid ja uurimustöö tulemusi inimteaduste ja inimühiskonna tulevikust. Järgnev loetelu aruteluteemadest on mõeldud vaid esialgse orientiirina, mitte suletud nimekirjana:

  • Humanitaarteaduste uued suunad
  • Tulevikukujutelmad ja -stsenaariumid
  • Mineviku, oleviku ja tuleviku vahekorrad
  • Utoopiad ja düstoopiad
  • Ökoloogilised kujutlusilmad
  • Tuleviku ajalood ja arheoloogiad
  • Tulevikupärand
  • Tehnotulevikud
  • Tuleviku jumalad
  • Keel ja tehnoloogia
  • Inimesed ja mitteinimesed
  • Kultuur ja loodus, looduskultuur
  • Kriisid ja humanitaarteadus
  • Humanitaarteadused ja tulevikutehnoloogiad
  • Integratiivsed humanitaarteadused
  • Digihumanitaaria
  • Geohumanitaaria
  • Keskkonnahumanitaaria
  • Kognitiivne humanitaaria
  • Linnahumanitaaria
  • Meditsiinihumanitaaria
  • Posthumanism ja posthumanitaaria
  • Humanitaarteaduste metodoloogia ja epistemoloogia
  • Loovuurimus ja humanitaarteadused
  • Kunstid ja visuaalkultuur
  • Rakenduslik humanitaarteadus

Plenaarettekannete ja paneelarutelu salvestused:

"Kes tantsib ja kes lööb trummi? Eesti humanitaaria kolmes pöördes"

Eesti humanitaaria on läbinud kolm pööret. 1990. aastate alguses toimus vabaduspööre, vabanemine riiklikust ideoloogiast ja liikumine individuaalsesse teadusesse-teaduse-pärast. 21. sajandi alguses algas institutsionaliseerimispööre riigi mõjutatud kollektiivsetesse suundadesse. Praeguseks on eesti humanitaaria jõudnud muu maailmaga sünkrooni ja elab läbi kõigile ühist digipööret. Oma ettekandes vaatan, kuhu jõudis eesti humanitaaria kahe eelneva pöörde mõjul ning millised lootused, ootused, probleemid, väljakutsed seisavad ees digipöörde ajastul, mida eristab eelnevatest pööretest tehnoloogia tohutu võim, tehnoloogia permanentne ja ülikiire muutumine ning vastuoluliste teaduseväliste ja -siseste piirajate mõju. Siinkohal mõned märksõnapaarid: mõõtmine ja mõistmine, digipöörde keelekesksus ja keele(teaduse) piirid, objektikeskne teadus Eesti jaoks ja meetodi (mudeli, koolkonna) keskne eesti materjali uuriv teadus, avatud andmed ja isikuandmete kaitse, uurija isiklik vabadus ja institsiooni kuulumise kohustus, kultuurile vajalikud teemad ja uurijat huvitavad teemad, klikinõue ja sügavuse nõue, ühiskondlike rakenduste soovimise kiirus ja tulemuste saamise aeglus.

Tiit Hennoste on Tartu Ülikooli Eesti ja üldkeeleteaduse instituudi teadur; huvidelt keele, kirjanduse ja ajakirjanduse uurija. Ta on uurinud suulist eesti keelt ja suhtlust ja laiemalt eesti keele allkeeli. Kirjanduses on ta uurinud ennekõike eesti modernismi ja avangardismi ja ka eesti kirjanduse uurimise ajalugu. Ajakirjanduses on tema uuringute keskmes trükiajakirjanduse ajalugu (koos Roosmarii Kurvitsaga). Teoreetiliselt on ta toonud eesti humanitaariasse arusaamad, mida kannavad märksõnad hüpped modernismi poole, enesekoloniseerimine, keelekasutuse sotsioperioodid, eesti keele allkeeled.
"Kas ja kuidas on võimalik luua uut aega? Antropotseen ja teised uued ajalisuses mõtteloo vaatenurgast"

Hilisuusajast tänapäevani on Lääne maailmapilti ning kultuurilist ja ühiskondlikku elu kujundanud erinevad aja(loo)poeesiad ja -narratiivid, olgu nendeks siis evolutsionism, darvinism, progressiidee, majanduskasvu maksiim, “ajaloo lõpu” tees, või vastupidi, elamine pidevas “kriisis”, erinevad retrotoopiad ja nostalgiad, või ka eriti täna jõudsalt kanda kinnitavad apokalüptilised kujutelmad planeet Maa kella seierite tiksumisest pimedasse südaöösse. Kui eelmisel sajandil valitses Läänes suures plaanis – mõningate erandite ja pausidega – tulevikku jaatav, sünkroonne ja lineaarne ajalisus, siis tänaseks on selge, et muuhulgas kliimaküsimuste kiirenenud pakilisus, tehnoloogia võimalik väljumine inimsuunamise alt ning Lääne mõju vähenemine globaalsel areenil on muutnud nii meie aja(loo)list kogemust kui ootusi. Aga kuidas seda uut sõnastada? Kas ja mil määral võiks uusi “presentismi”, “antropotseeni”, “kriisi”, mälu või mitmikajalisusi esiplaanile tõstvaid ajalooteooriad mineviku sarnaste kriitiliste ideedega täiendada… või hoopis küsimärgi alla seada?

Liisi Keedus on mõtteloolane ja poliitikafilosoof, kelle peamised uurimisvaldkonnad on 20. sajandi ühiskonna- ja ajalooteooriad ning võrdlev ideede ajalugu. Ta on avaldanud monograafia “Crisis of German Historicism: Early Political Thought of Hannah Arendt and Leo Strauss” (2015) ning on sel aastal lõpule viimas suuremahulist võrdlevat uurimust “Kriis ja ajalikkus maailmasõdade vahelise Euroopa mõtteloos” (2018–2024). Liisi Keedus on poliitikafilosoofia professor Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis ning varem on ta teinud teadustööd Euroopa Ülikoolis Firenzes, Tartu Ülikoolis, Helsingi Ülikoolis ja Yorki Ülikoolis.
"Tehisintellekt ja humanitaarteadused"

Masinõppe ja keelemudelite suured edusammud on vähendanud usku meie prognoosivõimesse: väga raske on ennustada, mis valdkondades, mis tasemel ja kuidas täpselt neid rakendada õnnestub. Sestap on tehisintellekti arenemissuunad ja mõju ühiskonnale põnev, aga äärmiselt spekulatiivne teema. Siiani on süsteemiehitajad pigem ignoreerinud keeleteadlasi, psühholooge ja neurolooge, kes omakorda on püüdnud tehismõistust enda erialades rakendada. Tehismõistuse uurimistöös on samas plahvatuslikult kasvanud õpetatud süsteemide uurimise ja katsetamise valdkond, kus neid vaadeldakse kui sisuliselt tundmatu struktuuriga musti kaste. Taoliste uuringute metoodika on sarnane humanitaarteadustele ning praktiline panus tegelikelt humanitaarteadlastelt kindlasti vajalik.

Tanel Tammet on Tallinna Tehnikaülikooli rakendusliku tehismõistuse professor ja ülikooli nõukogu liige. Tema põhihuvi on eksperimentaalsüsteemide ehitamine statistilise ja masinõppe-põhise tehismõistuse ühendamiseks reegli- ja otsingupõhiste sümbolmeetodite ja loogikaga. Samuti tegeleb ta reaalsete rakendusvaldkondade jaoks sobivate meetodite uurimisega ning praktiliste infosüsteemide analüüsi, projekteerimise ja ehitamisega nii era- kui riiklikus sektoris. Tanel Tammet õpetab laia spektrit IT erialadest, muuhulgas IT-d, ajuteadust ja humanitaariat siduvat semantika ja analüütilise filosoofia ainet.
Paneelarutelus osalevad: Krista Kodres (Eesti Kunstiakadeemia), Raili Marling (Tartu Ülikool), Marek Tamm (Tallinna Ülikool), Jaan Undusk (TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus), juhatab Joonas Hellerma (ERR)

Liitu Eesti Rahvusraamatukogu uudiskirjaga

    AVATUD
    RaRa väike maja
    E-R 10—20
    L 12—19
    P Suletud

    RaRa saatkond Solarises
    E-P     10—19
    KONTAKT

    Eesti Rahvusraamatukogu
    Narva mnt 11, 15015 Tallinn
    +372 630 7100
    info@rara.ee
    rara.ee

    linkedin facebook pinterest youtube rss twitter instagram facebook-blank rss-blank linkedin-blank pinterest youtube twitter instagram