Kaartide loomine on omaette uurimismeetod, mis aitab esile tuua küsimusi ja seoseid, mis jääksid teisiti varjatuks.¹ Kaartidel on humanitaarteadustes mitmeid rolle – kõige tüüpilisem on asukoha või sündmuse kujutamine, kuid neid saab kasutada ka ruumilise kogemuse näitlikustamiseks, narratiivi loomiseks või iseseisva uurimisobjektina.² Digilabori andmestike hulgas leiduvad nii Eesti rahvusbibliograafia kui ka DIGAR-i andmebaaside kaartide alamhulgad, lisaks sellele saab ruumiandmeid siduda ka teiste andmestikega, kuhu on märgitud geograafilised asukohad. Blogipostitus avastab, milliseid erinevaid analüüse saab nende andmestike ja digiteeritud kaartidega teha.³

Näiteid geoinfosüsteemide ja humanitaarteaduste andmete ühendamisest 

Mitmed teedrajavad geoinfosüsteeme ja humanitaarteaduslikke andmeid ühendavad projektid on alguse saanud Stanfordi ülikoolist – näiteks kaardistab projekt Orbis ruumilist kogemust. Projekti keskmeks on Vana-Rooma teedevõrgustikku kujutav interaktiivne kaart. Teine märkimisväärne Stanfordi ülikooli projekt on Mapping the Republic of Letters, mis kaardistab varauusaegset kirjavahetust ning millest kasvas välja veebipõhine visualiseerimisrakendus Palladio. Geoinfosüsteemide kasutuse lihtsamaks muutumine ja juhendmaterjalide rohkus ei ole selliseid projekte jätnud vaid akadeemikute pärusmaaks. Veel ühe Põhja-Ameerika näitena saab välja tuua põlisrahvaste esindajate juhitud projekti Native Land Digital, mis kaardistab põlisrahvaste alasid ning esindab seeläbi marginaliseeritud ühiskonnagruppe. Paljud vanemad sarnased projektid on koondatud DH GIS Projects lehele.

Taolisi projekte leidub ka Eestis. Tartust võib leida Tartu Linnamuuseumi ja Tartu Ülikooli germanistika osakonna koostöös valminud projekti Saksa Tartu / Deutsches Dorpat, mis asetab Tartu kaardile (balti)sakslaste kirjeldused linnast. Veidi varasem Tartu Linnamuuseumi projekt on Ülejõe paigad ja lood, mis kaardistab Tartu Ülejõe linnaosaga seotud inimeste lugusid ja mälestusi. Hiljutine näide Tallinnast on Tallinna linnaruumi kunstikaart, mis näitab avalikus ruumis olevate kunstiteoste asukohti.  

Ka digilaboris on tööriistade hulgas kaardirakendus, milleks on Raamatud kaardil. Tööriista alusandmeteks on Eesti Rahvusbibliograafia raamatute ilmumispaigad ning teoste avaldamisaasta. Tööriist on interaktiivne – raamatute ilmumist on võimalik jälgida kümnendite kaupa, samuti on võimalik kaardil fokusseerida huvipakkuv piirkond. Kaardi punktidega on ühendatud ka teoste kirjed e-kataloogis ESTER. Tegu ei ole aga ainukese võimalusega digilabori andmestike analüüsimiseks. 

Kaardistades Eesti Rahvusbibliograafia kaarte

ERB-i andmebaasis on hetkel 13142 kaardi andmed, millest 5142 puhul on olemas ka info selle kohta, kui kaugele ulatub kaart põhjas, lõunas, idas ja läänes. See annab võimaluse analüüsida, milline on andmebaasis olevate kaartide geograafiline jaotus. Selline kaardistus on paraku keerukas – kaartide nelinurgad kattuvad üksteisega, seda eriti suuremate (nt maailma) piirkondade kaartide puhul, ning muudavad tulemuse raskesti loetavaks. Andmetega töötades tekkis vigu, mis olid üllatavad, ent samas loogilised – näiteks selgus, et enamik Nõukogude Liitu kujutavatest kaartidest „asuvad“ Põhja-Ameerikas. Anomaalia oli tingitud aluseks võetud maailmakaardi projektsioonist.

Vaadates vaid Eesti välispiiridesse mahutuvaid kaarte, saame ettekujutuse, millistest piirkondadest on olemasolevate andmete põhjal loodud enim kaarte. Üldiselt on Eesti ala kaardistatud küllaltki ühtlaselt, silma paistavad kaks tühimikku Tartu ja Jõgeva maakondade piiril ning Anija, Tapa ja Järva valdade ristumiskohas. Palju kaarte paistab olevat Eesti lääneosast, eriti saartest, viidates meresõidukaartide rohkusele. Kagu-Eesti on esindatud vähem, mis võib olla tingitud sellest, et näiteks Valga- või Võrumaa kaartidesse jääb sisse ka naaberriike, mis praegusesse analüüsi ei ole kaasatud. Perspektiivikas oleks muuta kaart interaktiivseks ning luua võimalus nelinurgale vajutades näha rohkem infot – näiteks ka kaarti ennast, juhul kui see on digiteeritud.

Digiteeritud kaardi georefereerimine

Kaarte leidub ka Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis, mille puhul on lisaks kaartide metaandmetele võimalik sirvida ka kaarte endid. Kokku on kirjutamise hetkel DIGAR-is 5224 kaarti. Üks vanimatest kaardikollektsioonidest on 1865. aastasse dateeritav „Atlas zu der im Jahre 1865 ausgeführten Taxation der Immobilien der Gouvernements- und Hafenstadt Reval“, mis koondab endas 1864. ja 1865. aastal Tallinna linna kinnisvara hindamise käigus loodud kaarte.⁴ Tallinna ajaloolist kujunemist ning linna kasvu on võimalik uurida, sidudes samast kollektsioonist pärit ajaloolise kaardi tänapäevase Tallinna geoandmetega.⁵ Sellist tegevust nimetatakse georefereerimiseks. Kuna tegemist on vanema kaardi ja üsna suure alaga, siis paratamatult ei ühti tänapäevane aluskaart ning ajalooline kaart täielikult.

Haabersti, mis on tänapäeval üks Tallinna linnaosadest, puudub kaardilt, kuna kaardi loomise hetkeks olid Haabersti mõisa alad Tallinna linna aladest eraldatud.⁶ Samuti ei ole ajaloolisel kaardil Nõmme linnaosa, mis oli tol hetkel iseseisev linn ning liideti Tallinnaga 1940. aastal.⁷ Suurenenud on Pirita ja Lasnamäe linnaosad ning ajaloolise kaardi rohelist värvi ala, mille nimeks on „IV-ten Vorstadt-Quartal” ehk neljas äärelinna kvartal, on jagunenud Kristiine ja Mustamäe linnaosadeks.

Tekstiandmete geokodeerimine

Digilabori tööriist Raamatud kaardil kujutab geograafiliselt ERB-i kõigi raamatute ilmumispaiku läbi aja. Tihti on kasulik uurida aga piiritletumat andmehulka – inspireerituna Välis-Eesti temaatilisest blogipostitusest, kujutab viimane kaart Eesti Rahvusbibliograafia eestikeelsete või vähemalt osaliselt eestikeelsete raamatute ilmumist väljaspool Eestit aastatel 1944–1991. Kuna ilmumiskohtade juures ei ole infot koordinaatide kohta, siis need on lisatud andmestikku protsessi käigus, mida nimetatakse geokodeerimiseks.⁸ Punktide suurus sõltub väljaantud raamatute hulgast – kaardil on väljaantud teoste arv jagatud kuute klassi.⁹

Kõige enam teoseid ilmus Kanadas Torontos ning Rootsis Stockholmis ja Lundis, kus oli ka aktiivne väliseestlaste tegevus. Kõige viljakam autor oli Lundis elanud Bernard Kangro. Eestikeelseid raamatuid anti välja aga ka üpriski eksootilises paikades – nimelt on kaks teost välja antud Jaapanis Tokyos, milleks on 1991. aastasse dateeritavad Kazuto Matsumura keeleõppe raamatud „Väike eesti-jaapani õppesõnaraamat” ja „Eesti keele grammatika jaapanlastele”. Argentinas Buenos Aireses on avaldatud skulptor Rudolf Saaringu elust kõnelev „Creation: ülevaade elust ja loomingust” ning Argentinas tegutsenud Eesti seltsi „Estonia“ kavavihik „Eesti selts „Estonia“ muusikaring 2. ja segakoori aastakontsert“. Üks teos on välja antud ka Venezuelas Caracases, milleks on majandusteadlase, diplomaadi ja pianisti Herman Malveti „Reisimärkmeid ümberilma teekonnalt”. 

Kaardid on atraktiivsed uurimisvahendid ja -objektid oma visuaalsuse poolest, kuid aitavad paremini hoomata ka andmeid – näiteks oleks eestikeelsete raamatute andmestiku 61178 kirjest Tokyot, Buenos Airest ning Caracasi olnud keeruline üles leida. Samuti annab see uue hingamise andmetele, mida on ajapikku kogutud, kuid mis ei ole veel rakendust leidnud. Loodetavasti annab blogipostitus innustust ja motivatsiooni digilabori andmestikke veelgi mitmekülgsemalt kasutada.

1. White, R. (2010). What is Spatial History? Stanford University Spatial History Lab. https://web.stanford.edu/group/spatialhistory/media/images/publication/what%20is%20spatial%20history%20pub%20020110.pdf

2. Drucker, J. (2021). The Digital Humanities Coursebook: An Introduction to Digital Methods for Research and Scholarship. Routledge.

3. Andmestike puhastamiseks ja töötlemiseks on kasutatud R ning kaartide loomiseks vabavaralist geoinfosüsteemi QGIS. Eesti tänapäevased aluskaardid on pärit Maa-ameti geoportaalist, maailma aluskaart portaalist Natural Earth. Geoinfosüsteemide kasutusvõimalusi humanitaarteadustes õpetatakse nt Tartu ülikoolis.

4. Raid, T., Suurmaa, L., Harding, A., Burghardt, A., & Tuch, B. (2011). Tallinn ajaloolistel linnaplaanidel 1634-1989: Maps of the city of Tallinn = Tallinn auf den Stadtplänen = Планы города Таллинна. Grenader.

5. Ajalooline Tallinna aluskaart on leitav DIGAR-ist: http://www.digar.ee/id/nlib-digar:113197.

6. Raid, T., Suurmaa, L., Harding, A., Burghardt, A., & Tuch, B. Tallinn ajaloolistel linnaplaanidel 1634-1989: Maps of the city of Tallinn = Tallinn auf den Stadtplänen = Планы города Таллинна.

7. Vabariigi Valitsuse otsus 27. juulist 1940. (1940). Riigi Teataja, 86, 1163–1174. https://dea.digar.ee/?a=d&d=AKriigiteataja19400729.2.15&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------

8. Geokodeerimiseks on kasutatud rakendustarkvara R paketti tidygeocoder.

9. Punktide suuruste jagamine klassidesse võib olla mõnevõrra petlik. Vaata kaarti, kus iga punkti suurus tähistab tema täpset väärtust siit.