Vaata postituse esimest osa siit.

Tselluloositehase arutelu ja Haabersti hõberemmelga konflikti üheks huvitavamaks elemendiks on nende konfliktide meediakajastuse ajaline mõõde ja seos muude samaaegsete sündmustega või avalike diskussioonidega. Materjali analüüsides lähtusime järgnevatest küsimustest:

• Kuidas on konflikti tegelik aegrida seotud meediakajastuse intensiivsusega? Kas on märgatav selge korrelatsioon sündmuste või otsuste ning meediakajastuse intensiivsuse vahel?
• Mis mõjutab konfliktide kajastamise intensiivsust meedias? Kas joonistub välja mõni konkreetne meediakajastust mõjutav faktor, näiteks teised samaaegsed sündmused või keskkonnateemalised diskussioonid avalikus ruumis?
• Kui pikk on keskkonnakonflikti eluiga meedias? Kas konfliktidest kõneldakse edasi, kui sündmused ise on lõppenud, ja mis kontekstides neid kasutatakse?

Nendele küsimustele vastamiseks kaardistasime ühelt poolt kahe konflikti meediakajastuste intensiivsuse ajajoontel ning teisalt konfliktide võtmesündmused (nt. planeeringute algatamised, kohtumised, avalikustamised, protestid jne). Seejärel võimaldab võrrelda konflikti sündmuste ajajoont meediakajastuse ajajoonega.

Kaardistasime kummagi konflikti meediatekstid nii kuupäevade, kuude kui aastate lõikes, sest uurimisküsimused puudutasid nii laiemat skaalat (kui pikk on konfliktide "eluiga", kui kaua neile avalikus ruumis viidatakse) kui ka lühemat skaalat (missugused konkreetsed üksiksündmused mõjutasid meediakajastust).

Meie tekstikorpused olid avarad, sisaldades kõiki artikleid ajavahemikust 2017-2022, kus vastavaid konflikte on mainitud (vt blogipostitust andmekogude loomisest). Kuivõrd aga meid huvitasid nii lühike kui pikem ajaskaala, oli tarvis aegridade loomisel eristada artikleid, milles konflikt on keskne teema (koodiga 1) ja artikleid, milles konflikti põgusalt mainitakse (koodiga 2). Kasutades ajajoonte loomiseks vaid artikleid kodeeringuga 1 (remmelga puhul 232 teksti 329st; tselluloositehase puhul 481 teksti 980st), saime jälgida konkreetsemalt konflikti sündmuste kajastust. Kaasates aga kõik tekstid, saime aimu konflikti elueast tervikuna.

Tselluloositehase konflikti kajastus

Tselluloositehase konflikti sündmuste ajalises määratluses tuginesime Henri Kõivu loole Vikerkaares.

Joonisel 3 on ajajoonel välja toodud tselluloositehase konflikti puudutavad artiklid (sh mainingutega artiklid) aastate ja kuude lõikes. Jooniselt on näha, kuidas 2017. aasta alguses konflikt kerge lainetusena tekkima hakkas, 2018. aasta alguses kulmineerus, seejärel taandus ja uuesti aktiviseerus, ning hiljem samuti aeg-ajalt kajastust leidis.

Selleks, et leida seoseid artiklite ilmumise intensiivsuse ja tselluloositehase konflikti konkreetsete sündmuste vahel, koostasime eraldi ajajoone, kus on kajastatud puidurafineerimistehase vastuolu tähtsamad pidepunktid.

Võrreldes jooniseid 2 ja 3 näeme, et konflikt tõusis meedias põgusalt esile, kui Est-For algatas 2017. aasta alguses eriplaneeringu. Rohkem meediakajastust sai tehase projekt alles 2018. aastal. Esimene olulisem kõrgpunkt oli 2018. aasta veebruar ja märts, mil konflikti kaasati teadlased, Tartu linnapea Urmas Klaas kritiseeris avalikult tehase ehitust, ja teemat arutati Tartu linnavolikogus. Teine kajastuse kõrgpunkt oli juunis 2018 - just siis korraldati protestiks Tabivere inimkett ning valitsus otsustas algatada menetlus eriplaneeringu koostamise lõpetamiseks. Viimane suurem artiklitelaine oli novembris 2018, mil valitsus otsustas eriplaneeringu lõpetada.

Huvitaval kombel sai vähe kajastust nn Emajõe kett mais 2018 - vähest meediakajastust mainis ka Kaspar Kruup Müürilehe artiklis "Kodanikuühiskond tselluloosisõjas", kus ta tõi muuhulgas välja, et sageli välditakse keskkonnakonfliktide kajastamist põhjusel, et sellised liikumised seostuvad ennekõike "naiivsete hipidega" ja ei vääri justkui kajastamist laiemas avalikus ruumis. Meie koostatud meediakajastuse ajajoon kinnitab nii Kaspar Kruubi kui mitmete Emajõe ketis osalejate muljet, et sündmus sai uudismeedias vähe tähelepanu. Võimalikuks põhjuseks võib olla, et Emajõe keti puhul puudus selgelt nähtav konflikt või silmnähtav vastasseis, protesti asemel meenutas see pigem festivali. Uudiskünnise ületavad sageli aga just konfliktsed või dramaatilised sündmused ja radikaalsemad protestimisviisid.

Nagu eelnevalt mainitud, kasutasime kodeeringute süsteemi, et näha, kas meediakajastuste ajajoon muutub, kui artiklid puudutavad ainult konflikti. Kuigi tselluloositehase konflikti puhul olid ligikaudu pooled artiklid kodeeringuga 2 ehk konflikti mainiti, kuid ei kõneldud sellest otseselt, siis kontrollisime, kas see muudab üldist ajatelge. Põgusad viited näitavad samuti, millal teema oli õhus. Jooniselt 6 selgub, et ajajoon on laias laastus sama.

Hõberemmelga konflikti kajastus

Tselluloositehase ümber toimunud diskussiooniga võrreldes on 2017. aasta varasuvel lahvatanud vastuolu nn Haabersti remmelga ümber intensiivne ja lühiajaline. Kui tselluloositehase planeeringu arutelu peegeldas justkui mitmeid avaraid probleeme – metsamajandamine, elupaikade kadu, keskkonnareostus jne, siis remmelga konflikt on konkreetsele sündmusele keskenduv. Keskkonnakommunikatsiooniuurijad on välja toonud, et uudismeedias on keeruline kajastada kompleksseid ja laiaulatuslikke keskkonnateemasid (nt kliimamuutused, elupaikade kadu), sest need ei ületa uudiskünnist ning on liialt keerukad ja mitmetahulised (Hansen 2011: 14). Seega kajastatakse keskkonnateemasid meedias sageli tsükliliselt, lühiajaliselt ja sündmusepõhiselt. Remmelga konflikt näitlikustab seda problemaatikat hästi.

Remmelga konflikt oli lokaalne vastuolu, mille keskmes oli üksik puu, ent meediakajastus on ebaproportsionaalselt intensiivne, nagu mõistsime juba tekstikorpuse loomisel. Remmelga maha võtmise kajastus oli näiteks Postimehes 2017. aasta loetumate artiklite edetabelis 13. kohal. Remmelga konfliktil olid kõik uudisväärtuse tunnused: side päevasündmustega ja/või tuntud isikutega, värskus ja dramaatilisus (vt Cox et al. 2017), samuti oli tegemist ajaliselt ja ruumiliselt väga konkreetse vastuoluga, tõenäoliselt seetõttu oli seda ka suhteliselt lihtne ja atraktiivne kajastada. Remmelga meediakajastuse ajajooned nii kuude kui aastate lõikes peegeldavad kajastuse kiiret ja intensiivset tõusu ning samavõrd kiiret langust pärast keskse sündmuse – puu langetamise 27. juunil - möödumist. Ülekaalukalt kõige enam artikleid (37) avaldati just 27. juunil.

Meediauurijad toovad ka välja, kuidas sündmusepõhisus tähendab ühtlasi, et meediakajastus on lühiajaline ja pealiskaudne. Remmelga konflikti kajastuse ajajoon näib seda kinnitavat – pärast puu langetamist jäi kajastus marginaalseks. Tekstikorpusese süvenedes märkasime, kuidas pärast puu langetamist avaldatud uudised ei keskendunud enam remmelga konfliktile endale, vaid Haabersti hõberemmelgat mainiti kui mõttetu vastuolu sümbolit või kui sisutühjade protestiaktsioonide näidet.

Meie loodud ajajooned kinnitavad, kuidas remmelga diskussioonis keskenduti kitsamalt protestiaktsioonidele ühe puu ümber, ent see ei toonud kaasa avaramat ja kestvamat arutelu teemadel, mille taustal remmelga saaga arenes: tegelikkuses võeti Haabersti ristmiku ehituseks maha ligi 800 puud ning laiaulatusliku projekti tõttu muutus piirkonna veerežiim, vähenesid rohealad ja muutus liikluskorraldus.

Eelnevatelt joonistelt on näha, kuidas kajastus langes pärast sündmuste lõppu märgatavalt, sealjuures joonis 7 illustreerib, kuidas hõberemmelgat ei unustatud täielikult, vaid konfliktile viidati avalikus ruumis ka edaspidi. Tekstikorpuse kvalitatiivne analüüs näitas, kuidas remmelga mainimine konfliktijärgsel ajal, nagu juba viidatud, ei ole seotud konkreetse sündmuse või konkreetse keskkonnaproblemaatikaga - linnalooduse kadu. Pigem on vastavad märksõnad konkreetsetest sündmustest irdunud ja Haabersti hõberemmelgast (ja "remmelgakaitsjatest") saanud avalikus ruumis mõttetu vastupanu või naiivse keskkonnakaitse sümbol.

Haabersti remmelga konflikti niivõrd intensiivne kajastus on suunanud küsima, kas üheks faktoriks ei võinud olla nn suvine pühade-eelne “hapukurgihooaeg” ajakirjanduses - samal ajal ei olnud esil teisi olulisi sündmuseid. Olgugi et sellele küsimusele vastamiseks ei piisa kajastuse ajalisest vaatest (pigem tuleks vaadelda meediakajastust sel perioodil Eestis laiemalt ning võrdlema seda varasemate aastatega ) võimaldasid meie koostatud ajajooned näha, et meedia enda toimimisloogika on kajastust mõjutanud. Nimelt selgub kajastuse kuupäevade lõikes tehtud ajajoonest, et 23. ja 24. juunil on artiklite arvus märgatav langus, ehkki protestiaktsiooni puu ümber oli enne ja pärast tõusvas trendis ning protestiaktsioon suurenes. Need kuupäevad jäävad aga pühadeaega, jaanipäeval on kajastus väiksem, sest see on puhkepäev.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et vaadeldud konfliktide kajastus järgis küll suurel määral toimunud sündmusi, kuid nende kahe korrelatsioon ei olnud ühene. Konfliktide kajastuse ajaline loogika tulenes mitmetest faktoritest – konflikte ümbritsevad reaalsed sündmused (nt eriplaneeringu algatamine või lõpetamine tselluloositehase puhul), harjumused keskkonnakonfliktide kajastamises üldisemalt (keskendumine sündmustele) ja ka meedia praktiline toimimisloogika (ajakirjanike puhkused vähendavad kajastust, nagu remmelga juhtum näitas).

Viita blogipostitusele:
Annast, Laura; Päll, Lona; Rämson, Anne-Liis. 2022. Keskkonnakonflikti ajajooned. Eesti Rahvusraamatukogu digilabori juhtumiuuringud. DOI 10.17605/OSF.IO/6NFZ5

Uuringu andmed ja kood on kättesaadav siin: https://doi.org/10.17605/OSF.IO/6NFZ5.

Uuring on loodud projekti EKKD72 "Tekstiainese kasutusvõimalused digihumanitaaria juhtumiuuringutes Eesti ajalehekollektsioonide (1850-2020) näitel" raames.

Hansen, Anders 2011. Communication, media and environment: Towards reconnecting research on the production, content and social implications of environmental communication – International Communication Gazette, 73.

Robert Cox, Phaedra C. Pezzullo 2017. Breaking News and Environmental Journalism. – Environmental Communication and the Public Sphere, Sage Publications Inc, lk 120–122.