Kas tahaksid näha, kuidas suurandmed jutustavad ajalugu? Tule ja uuri Rahvusraamatukogu digilabori tööriistaga, mida on läbi aegade eesti ajalehtedes räägitud autodest! Tutvu esmalt blogipostitusega ning seejärel katseta tööriista siin.

Uurimiseks kasutame digilabori loodud sõnamitmike loendajat, mille abil saab analüüsida sõnade ja sõnaühendite esinemissagedust ajas. Selleks on üle loetud digiteeritud eesti ajalehtedes esinevad sõnamitmikud. Need ühe-, kahe- või enamasõnalised fraasid võivad anda aimu teemadest, mis trükisõnas erinevatel aegadel levinud on. Näiteks pole üllatav, et sõnapaar Eesti Vabariik tipneb 1991. aasta paiku, või et olümpiamängud sageneb umbes iga nelja aasta järel (vt allolev joonis 1).

Sõnamitmike loendaja aluseks on hetkel 54 ajalehte, mis katavad perioodi 1857–2023. Sealt leiab peamised tuntud Eesti väljaanded nagu Postimees, Eesti Päevaleht, Sakala, vanemad lehed Perno Postimees ja Eesti Postimees, kuid ka kohalikke väljaandeid nagu Võrumaa Teataja ja Muhulane. Mitmikeloendaja ei näita sõnade ja fraaside absoluutset esinemissagedust, vaid seda, kui palju leidub antud sõna 1000 sõna kohta igal aastal. Põhjuseid on kaks – esiteks on ajakirjanduse kogumaht pea kahe sajandi jooksul mõõtmatult suurenenud ning teiseks ei ole ka kõik ajalehed digiteeritud ja korraga kättesaadavad, mistõttu on igal aastal kasutada erinev hulk teksti. Silmas tuleb pidada, et tööriista pakutud jooni ei tohiks tõlgendada täht-tähelt, kuna digiteerimisprotsess pole veatu. Samuti ei tohi unustada, et sõnade sagedus ajakirjanduses räägib meile eelkõige sellest, millele meedia tähelepanu suunatud oli. 

Seda arvestades vaatleme kõigepealt, kuidas muutub sõna auto esinemissagedus ajas, ning võrdleme seda mõnede teiste levinud transpordiliikidega. Joonis 2 kõrvutab omavahel otsisõnu auto, hobune, jalgratas ja rong. Nagu näha, esineb 20. sajandi keskpaigani kõige sagedamini hobune, kuid küllaltki levinud on ka rong. Üldiselt peegeldab see küllalt hästi toonast infrastruktuuri ülesehitust – kõige sagedasem transpordivahend ja jõumootor oli igas majapidamises vajalik hobune. Rongid, mis jõudsid Eestisse 1870. aastatel ja mille kasulikkust kuulutas juba enne seda oma lehe esimeses numbris J. V. Jannsen¹, olid aga tööstusühiskonna ja modernsuse sümbol. 19. sajandi lõpus kiiresti levima hakanud jalgratta näol oli esialgu samuti tegu avangardse ja modernse liikumisvahendiga.² 

Nagu graafikult näha, ilmub sõna auto andmetesse esimest korda 1910. aasta paiku. Sealjuures ei olnud tegu mõne varem käibel olnud sõna asendamisega – näiteks automobiil ilmub täpselt samal ajal ning hääbub õige pea uuesti.³ Sealt edasi kulub vaid kakskümmend aastat, et auto muutuks ajakirjanduses kõige enam mainitud sõiduvahendiks, möödudes isegi hobusest. See sobib hästi ka tollal elanud inimeste mälestustega, mille järgi muutusid autod tänavapildis tavapäraseks umbes 1930. aastate keskpaigas.⁴

Nõukogudeaegsetes lehtedes võib korraga märgata nii auto esinemissageduste tõusu kui ka teiste transpordiliikide langust. Sealjuures tipneb sõna auto 1970. aastate esimeses pooles, märkides sel ajal alanud erasõidukite plahvatuslikku levikut. Just seitsmekümnendatel muutus auto eelkõige eraomandis olevaks ja pere- või privaatsfääri kuuluvaks sõiduriistaks (erinevalt näiteks kolhoosi- või töökollektiivi sõidukist). Vastavalt auto kujunemisele inimeste argielu tavaliseks osaks ning autostumise jätkudes taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal on suurenenud ka auto esinemine leheveergudel. 

Auto levikut illustreerib ka erinevate autoga seotud mõistete teke. Näiteks võib võtta õnnetusjuhtumid, mis on oma olemuselt hõlpsalt meediatähelepanu pälvivad sündmused ja seega andmestikus küllalt sagedaselt esinevad. Kui 1920.-1930ndatel räägiti peamiselt autoõnnetustest, siis sajandi keskpaigas muutus eelistatud sõnaks liiklusõnnetus (joonis 3).

Võib arvata, et ajapikku muutus iseenesestmõistetavaks, et liikluses toimunud õnnetuses oli vähemalt üheks osaliseks mootorsõiduk, kõige suurema tõenäosusega sõiduauto, ning seetõttu muutus selle eraldi välja toomine tarbetuks. Üleüldse ilmus sõna liiklus kasutusse 20. sajandi keskpaigas ja on sellest saati aina sagedasemaks muutunud. 

Kuna tööriist võimaldab vaadelda mitmike sagedust, saame uurida ka erinevate sõnapaaride (ja -kolmikute) esinemist ajas. Joonisel 4 on näha kolme fraasi – müüa sõiduauto, autode kokkuost ja sõiduautode kokkuost – sagedus. 

Sõnapaari müüa sõiduauto võrdlemisi suur esinemissagedus 1950.–1980. aastatel tuleneb lehte pandud kuulutustest, kus inimesed müüsid oma kasutatud sõiduriistu. Auto ostmine oli teatavasti nõukogude ajal äärmiselt keeruline, kuna esmalt tuli hankida ostuluba, mida võis oodata aastaid. Samas eksisteeris paralleelselt ka elav autode järelturg ning kasutatud autode hinnad olid sageli kõrgemad uute omadest, kuna esimesed kujunesid vastavalt nõudlusele, viimased olid aga riigi poolt kunstlikult kehtestatud. Mõnikord õnnestus inimestel ostulubadega skeemitades rohkem kui üks auto omandada (ehkki peres võis olla ainult üks auto), mis juhul võidi vana auto kasumiga maha müüa.⁵

Miks aga puudusid nõukogudeaegsetes lehtedes igasugused ostu- ja kokkuostukuulutused? Põhjus on lihtne – defitsiitse kauba ostukuulutus ei omanud mingit mõtet ning selle ülespanija oleks lihtsalt välja naerdud („Ja mis siis, et sa autot tahad osta? Kes ei tahaks!“). Nii mõnedki teavad lugusid rääkida sellest, kuidas nõukogude ajal võis automüügikuulutuse peale kohale ilmuda kolmekordne arv soovijaid, sularaha kotis. 

Selles valguses näitlikustavad 21. sajandil ajalehtedes tavapäraseks muutunud kokkuostukuulutused hästi, kuidas nõudluse ja pakkumise suhe on nõukogude ajaga võrreldes tagurpidi pöördunud. Kui toona pidi pingutama auto hankimise nimel, siis tänapäeval teeb inimestele pigem muret oma autodest lahti saamine – viimastel andmetel seisab Eestis arvel olevast 860 000 autost ligi kolmandik kasutuseta.⁶ Kokkuostu soosib ka aina kõrgenev vanametalli hind, mille tõttu leiavad oma tee romulasse viimasedki omal ajal raske vaevaga soetatud veneaegsed sõiduriistad.⁷

Nagu näha, ei ole see esmakordne, et autod avalikkuses nii palju tähelepanu pälvivad. Ajalooliste suurandmete analüüs võimaldab meil uurida, kuidas on transpordi areng peegeldunud meedias viimase 170 aasta jooksul ning kuidas see on mõjutatud majanduslikust taustsüsteemist ning poliitilisest olukorrast.

Kas sul tekkis lugemise käigus mõtteid, milliseid sõnade ja fraaside esinemissagedust võiks veel uurida? Proovi julgelt kätt ja katseta digilabori sõnamitmike loendajat siin! Küsimuste korral võta meiega julgelt ühendust aadressil digilab@rara.ee.

1. Perno Postimees ehk Näddalileht, nr. 1, 5. juuni 1857, lk 3-4.

2. Muide, Tambet (2023). Eesti XIX ja XX sajandi jalgrattakultuur. Sirp 9. juuni 2023. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/eesti-xix-ja-xx-sajandi-jalgrattakultuur/

3. Tegelikult olid sõnad auto ja automobiil leheveergudel kasutuses juba varem, kuid neid esines niivõrd harva, et mitmike loendaja neid ei näita.

4. Rattus, Kristel (2013). Nõukogude ajal algas autode ajastu: autokasutuskogemusest Nõukogude Eestis Eesti Rahva Muuseumi küsitluslehtede vastuste põhjal. Runnel, Pille; Kaalep, Tuuli; Ruusmann, Reet; Sikka, Toivo (Toim.). Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 56. (14−43). Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk 21.

5. Rattus (2013), lk 28.

6. ERR. Eestis seisab kasutuseta pea iga kolmas sõiduk. 10. august 2023. https://www.err.ee/1609058309/eestis-seisab-kasutuseta-pea-iga-kolmas-soiduk

7. ERR. Vanametalli kokkuostu jõuavad viimasedki nõukogudeaegsed autoromud. 8. aprill 2022. https://www.err.ee/1608558889/vanametalli-kokkuostu-jouavad-viimasedki-noukogudeaegsed-autoromud