Sissejuhatus

Alustades digihumanitaaria projektiga ning otsustades uurida võõrsõnu, tuli meile esimesena pähe vanema põlvkonna kriitika noorte keelekasutuse osas. Eriti pakkus meile huvi, kas vastab tõele, et võõrkeeltest, eriti inglise keelest, sõnade laenamine on nii massiline ja uus nähtus, nagu selle kriitika põhjal tundub. Lähemalt saab selle kohta lugeda meie esimeses postituses, kus me kirjeldasime, kuidas vene-, inglis- ja saksakeelsed laensõnad meie keelde jõudnud on. Kuid kuna soovisime teemat veelgi üldisemalt vaadata, otsustasime vaatluse alla võtta ladina keelest pärinevate tüvedega sõnad, mis on kasutusel ka eesti keeles.

Oleme märganud, et suur osa meie võõrsõnadest on tegelikult algselt pärit ladina keelest, kuid jõudnud eesti keelde nende keelte kaudu, millega meil parasjagu kontakt on olnud. Niisiis on ladina tüvedega sõnad veel üks suur grupp laensõnu, mis on jõudnud meieni teistest keeltest, kuid kuna neid on keeruline konkreetsete päritolukeelte alla liigitada, tasub neid uurida eraldi. See aitab meil lähemalt uurida, kui suures mahus ja mis aegadel erinevatest keeltest laenamine toimunud on.

Meetod

Meie uurimuse meetoditest on lähemalt juttu eelmises postituses. Lisaks esimeses postituses välja toodud meetoditele uurisime nüüd ka sõnade mainimise jaotumist erinevate väljaannete kaupa, et vaadata, kuidas eesti omasõnade ja ladinatüveliste sõnade kasutamine nende vahel erineb. Selleks kirjutatud koodid leiab aadressilt doi.org/10.17605/OSF.IO/ZKG9H kaustast Latin loans/code.

Andmed

Uuritavad ladina keele tüved valisime süstemaatiliselt ladina-eesti sõnastiku abil ¹. Nimelt vaatasime sõnastikus läbi a-tähega algavad sõnad ja kirjutasime välja kõik eestikeelsed sõnad, mis nende tüvedega pähe tulid. Valituks said:

Kuna valim on võrdlemisi väike, ei saa ka siit midagi põhjapanevat järeldada, kuid üksikuid näiteid põhjalikumalt uurides näeme siiski, kas neis joonistub välja mingeid tendentse. Paljude artiklite metaandmetes ei ole aga väljaannet kirjas ning need on kodeeritud kui „other“. Seega on nende puhul võimatu analüüsida väljaande mõju sellele, kas kasutatud on laensõna või omasõna.

Kuna sõnad on valitud tähestiku järjekorras, arvestamata nende kasutussagedust, tuli osa sõnu, nt „abstinents“, väga väikese esinemissageduse tõttu analüüsist välja jätta. Ka üldiseid tulemusi mõjutaksid rohkem need sõnad, mida on sagedamini kasutatud. Selle probleemi vältimiseks jaotasime sõnad sageduse järgi väikse sageduse, keskmise sageduse ja suure sagedusega sõnadeks ja tegime ka graafikud nende jaotuste põhjal.

Teiseks probleemiks on see, et hoolimata sõnade samatähenduslikkusest on nende tähendusvarjundid siiski erinevad. Seega tuleb laiemate järelduste tegemisel arvesse võtta, et artiklite sõnakasutuse puhul pole mõeldud ainult sellele, kas kasutada omasõna või laensõna, vaid ka sellele, et mõnda sõna on teatud kontekstis selle tähendusvarjundi tõttu lihtsalt sobivam kasutada kui mõnda teist.

Analüüs

Nagu eelnevalt mainitud, on üldgraafik koostatud üsna väheste andmete põhjal ning mingeid põhjapanevaid järeldusi selle alusel teha ei saa. Siiski saame rääkida tulemustest oma andmete kontekstis. Nagu näha, oli graafiku alguses esimesel viiel aastal võõrsõna enamasti sagedasem kui omasõna. Sealt edasi muutub omasõna võõrsõnast mitu korda sagedasemaks ja nende kasutus hakkab võrdsustuma alles 1970. aastatel. 1980ndatel oli omasõna küll võõrsõnast taaskord selgelt sagedasem, kui viimased 20 aastat on nende kasutuse vahe jällegi väiksem olnud.

Keskmise kasutussagedusega ehk keskmiste tulemustega sõnade graafikut vaadates on näha, et ligikaudu 1880. aastani on võõrsõnad natuke sagedasemad, kuid sealt edasi on palju sagedasem omasõna. Vastupidiselt üldgraafikule, ei ole keskmise sagedusega sõnade graafikul aega, kus omasõna ja võõrsõna kasutus enam-vähem võrdne oleks.

Sagedase kasutusega ehk paljude tulemustega sõnade graafik on huvitaval kombel kõigi sõnade üldgraafikust väga erinev. Kuni 1910. aastani ei kasutatud nende sõnapaaride puhul võõrsõnu peaaegu üldse. 1960. aastatel on oma- ja võõrsõnade kasutus korraks võrdne, kuid seejuures on võõrsõna kasutus tunduvalt tõusnud ja omasõna kasutus langenud. Omasõna kasutuse tipphetk oli 1910. aastatel ja võõrsõna oma 1980. aastatel.

Samamoodi nagu paljude tulemustega sõnade puhul, hakkab ka väheste tulemustega ehk vähese kasutussagedusega sõnade puhul võõrsõnade kasutus sagenema 1910. aastatel, kuid 1940. aastateni on omasõna kasutus palju sagedasem kui võõrsõnade kasutus. Sealt edasi on kasutussagedused üldiselt üsna võrdsed, kuid omasõna on siiski natuke rohkem levinud.

Vaadates kasutussageduse järgi sorteeritud tulemuste graafikuid, erinevad need tõepoolest kõigi sõnade üldgraafikust. Esiteks on võõrsõnade suurem kasutussagedus üldgraafiku algusaastatel tingitud keskmiste tulemustega sõnadest. Paljude ja väheste tulemustega sõnade kohta neil aastatel veel tulemusi ei ole. Kõige suuremad erinevused on aga graafiku teisel poolel, alates 1950. aastatest, kus kõigile kolmel graafikul on täiesti erinev pilt.

Võõrsõnade ja omadussõnade kasutus väljaannete kaupa

Nagu juba üldgraafikult paistis, kasutatakse omasõnu tunduvalt rohkem kui võõrsõnu. Nende kasutusse annavad põhipanuse kaks väljaannet, EW-aegsed Postimees ja Päevaleht. Ülejäänu panustavad üsna võrdselt EW-aegne Sakala, SL Sõnumileht, Kaja, Uus Eesti, Tallinna Teataja, Päevaleht, Edasi ja EW-aegne Järva Teataja. Kuna graafikud on normaliseerimata, siis võib tulemusi mõjutada ka see, et korpuses on EW Postimehe ja EW Päevalehe artikleid lihtsalt rohkem. Paar ainult omasõnade graafikul esinevat väljaannet on poliitilise või väga eestimeelse sisuga ning paar neist ilmusid väga väikeses ajaaknas. Näiteks on sellised väljaanded Kaja ja Uus Eesti, mille puhul on omasõnade eelistamine mõistetavam.

Võõrsõnade kasutuse graafik on väljaannete lõikes palju võrdsem. Üle 10000 mainimise on SL Sõnumilehel, EW Postimehel ja EW Päevalehel, 5000-10000 mainimist Sirbil, Äripäeval ja Päevalehel ning alla 5000 mainimise Pärnu Postimehel, Koidul, Ühistööl ja TRÜ ajalehel. Siit tuleb välja, et kõige kaalukama muutusega on SL Sõnumileht, mis oli omasõnade graafikul üsna väikese tähtsusega, kuid võõrsõnade graafikul kõige esimene. Arvestades, et tegu on tabloidiga, siis ei saa võõrsõnade suurema kasutuse põhjuseks olla näiteks kõrgem stiil. Seega saame vaid arvata, miks sõnade kasutus selles väljaandes niivõrd palju erineb.

Lisaks on graafikule ilmunud näiteks Sirp, Äripäev ja TRÜ Ajaleht. Arvestades nende väljaannete liiki – Sirp on kultuurileht, Äripäev sisaldab majandusuudiseid ja TRÜ Ajaleht on ülikooli ametlik häälekandja – siis võib eeldada, et nende keelekasutus on akadeemilisem ja stiil kõrgem kui näiteks Tallinna Teatajas, mis esineb ainult omasõnade graafikul.

Mõned näited

Enampakkumine – oksjon

Vaadates sünonüümide „enampakkumine“ ja „oksjon“ kasutust viies väljaandes, kus neid kõige tihedamini kasutatud on, näeme, et kasutus on üldiselt üsna sarnane. Neis viies väljaandes jääb kuni 1910. aastani mõlema sõna mainimiste arv aastas alla 250. Vaadates mainimiste osakaalu aga esimeselt, normaliseeritud graafikult, saame aimu, et võõrsõna mainimiste osakaal on selles ajavahemikus palju suurem. Alates 1910. aastast kasvab sõnade kasutus vaikselt paar aastat, kuid 1920. aastaks langeb üldosakaalu vaadates 1910. aastaga samale tasemele, seejuures top viies väljaandes lausa nulli. Sellest perioodist edasi on väljaannete graafikud üsna sarnased normaliseeritud üldgraafikuga, nii et viie kõige sagedasema väljaande põhjal saame teha üldistusi ka üldise osakaalu kohta.

Alates aastast 1920 kasvab kasutus taas järsult ning püsib kõrge kuni 1940. aastani. See järsk kasv toimub peamiselt sõna „enampakkumine“ arvelt, mille mainimiste arv küündib ühel aastal kuni 1500-ni. Sõna „oksjon“ kasutus sageneb samal ajal vaikselt kuni 1000 mainimiskorrani aastas. Seejärel hakkavad „enampakkumine“ ja „oksjon“ aga nii-öelda kohti vahetama. Esimese sagedus langeb alla tuhande ning teise oma kasvab 1930. aastatel mõneks aastaks lausa üle 1500.

Sõna „enampakkumine“ kasutus langeb peamiselt Päevalehe ja Postimehe arvelt. Nimelt kasutatakse neis sõna 1930. aastate alguses umbes poole vähem kui 1920ndate alguses. Veelgi väheneb „enampakkumise“ kasutus Päevalehes ja Postimehes 1940. aastaks, kuid tol ajal kasutatakse seda rohkem teistes väljaannetes. Pisut väheneb sõna kasutus ka Kajas, kuid kuna see lõpetas 1935. aastal ilmumise, ei saa seda päriselt oluliseks lugeda. Sõna „enampakkumine“ kasutati ka Sakalas, kuid seal esines see püsivalt üsna sarnase sagedusega. Seetõttu ei oma Sakala „enampakkumise“ kasutuse kõikumises suurt tähtsust.

Sama ei saa aga väita sõna „oksjon“ kohta – nimelt mängib Sakala selle sõna kasutussageduse tõusus väga tähtsat rolli. „Oksjoni“ mainimiste arv Sakalas tõuseb 1920. aastate algusega võrreldes 1940. aastaks peaaegu kaks korda, kuid selle haripunkt jääb ligikaudu 1935. aastasse. Lisaks on „oksjonit“ 1930. aasta paiku ka teistes lehtedes väga palju mainitud. Päevalehe ja Postimehe graafikujoon on „oksjoni“ puhul üsna sarnane, kasvades umbes 1930. aastani ning hakates seejärel langema.

Tähelepanuväärne on see, et 1940. aastatest kuni 1990. aastate alguseni ei räägitud oksjonitest ehk enampakkumistest peaaegu üldse. Seejärel sõnade kasutus tõusis 2000. aastani ning vajus siis korraks nulli. Peale hetkelist madalseisu hakkas sõnade kasutus uuesti tõusma. Viimaste tõusude ajal kasutati sõna „enampakkumine“ ligikaudu kaks korda sagedamini. Nimelt kasutati „oksjonit“ esimese tõusu ajal kuni 250 korda aastas ja teise tõusu ajal kuni 500 korda aastas, „enampakkumist“ aga vastavalt kuni 500 ja 1000 korda.

Agressor – agressiivne

Sõnade „agressor“ ja „agressiivne“ kasutuses joonistub selgelt välja 1950. aastate algusse jääv järsk tõus, mille tipphetk oli 1951. aastal. Kõige enam kasutati mõlemat sõna sellel perioodil väljaandes Harju Elu. Seda võib seostada 1951. aastal toimunud tuntud metsavenna Ants Kaljuranna ning tema kahe kaaslase Arved Pilli ja Juhan Metsääre Tallinnas hukkamisega sõjaväetribunali otsusel ². Lisaks küüditati 1951. aasta 1. aprillil operatsiooni „Sever“ raames Eestist ligikaudu 250 Jehoova tunnistajat ³. Mõlemad sündmused võisid nõukogude võimu aegses meediakajastuses tingida ohvrite „agressoriteks“ või „agressiivseteks“ tembeldamise.

Teine suurem hüpe mõlema sõna kasutussageduses leidis aset aastatel 2015–2020. Kuigi graafikutelt pole enamjaolt näha, millistes väljaannetes sõnu kõige enam kasutati, võib oletada, et kasutuse hüppelise tõusu põhjustas 2015. aasta 11. veebruaril allkirjastatud teine Minski kokkulepe Ukraina Donetski ja Luganski oblastites sõjategevuse lõpetamiseks ⁴. Nagu praegusel ajal, viidati ka toona Venemaale ajakirjanduses ilmselt ülekaalukalt sõnadega „agressiivne“ ning „agressor“. Sõna „agressiivne“ kasutus oli sel perioodil kõige suurem ajalehes Äripäev. Kuna seda sõna kasutatakse ohtralt majandusest rääkides, näiteks väljendites „agressiivne hinnatõus“ või „agressiivsed turuliikumised“, mis tulenevad tihti maailmas valitsevast ebastabiilsest poliitilisest olukorrast, tundub üsna loogiline, et sõna kasutati enim nimelt Äripäevas.

Sõnade „ründaja“ ega „vägivaldne“ kasutus on 1950. aastatel äärmiselt madal, mis võib viidata sellele, et Nõukogude Liidus eelistati ühiskondlikus diskussioonis kasutada nende võõrlaenudest vasteid. Sõna „ründaja“ kasutus tuleb suuresti esile aga II maailmasõja perioodil, viidates tõenäoliselt nõukogude okupatsiooni algusele ning NSV sõduritele kui Eesti „ründajatele“. Aastatel 2015–2020 leiab tõus aset kõigi nelja sõna, nii võõrlaenude kui omasõnade kasutuses. Sellest võib järeldada, et nende kasutuskontekstis ei nähta enam märkimisväärset vahet.

Kokkuvõte

Üldjoontes on graafikutelt näha, et omasõna on kasutatud palju rohkem kui võõrsõna. Tulemusi mõjutab aga kindlasti see, et meie andmestik on võrdlemisi väike ning artiklid halvasti kodeeritud, s.t. paljude artiklite metaandmetes ei ole kirjas väljaande nimetust. Seega on üldgraafikutest võimatu midagi põhjapanevat järeldada. Üksikute näidete analüüs aga näitas, et omasõnade ja ladina tüvega võõrsõnade uurimine võib tuua põnevaid tulemusi. Näiteks võrreldes sõnu „enampakkumine“ ja „oksjon“, on huvitav näha, kuidas aastatel 1920–1930 toimus nende sõnade puhul selline muutus, et nende sagedused vahetasid justkui kohad.

Teise huvitava näitena võib välja tuua, et uurides sõnu „agressor“, „agressiivne“, „ründaja“ ja „vägivaldne“ on näha, et Nõukogude Liidus kasutati enamasti võõrsõna „agressor“ ja II maailmasõja ajal omasõna „ründaja“. Nende näidete ja ka üldgraafiku põhjal selgub, et viimastel aastatel pole võõrsõna või omasõna kasutusel enam erilist eelistust. See lubab teha esmase järelduse, et viimase 20 aasta jooksul on laensõnade kasutus küll sagenenud, kuid mitte ingliskeelsete sõnade, vaid ladina tüvede arvelt, mille vahendajakeeleks on küll inglise keel. See annab võimaluse edasi uurida, kas sarnane tendents ilmneb ka suuremate andmemahtude puhul ja näitab Digari andmete korrastamise olulisust, et tulemused tuleks võimalikult täpsed.

Viita blogipostitusele:
Polding, Anni; Saul, Kertu; Toots, Leena Karin. 2022. Ladina tüvede sagedus eesti keeles. Eesti Rahvusraamatukogu digilabori juhtumiuuringud. DOI 10.17605/OSF.IO/MUNSH.

Uuringu andmed ja kood on ligipääsetavad siin: https://doi.org/10.17605/OSF.IO/MUNSH.

Uuring on loodud projekti EKKD72 "Tekstiainese kasutusvõimalused digihumanitaaria juhtumiuuringutes Eesti ajalehekollektsioonide (1850-2020) näitel" raames.

1. Kleis jt = Kleis, Richard; Torpats, Ülo; Gross, Lalla; Freymann, Heinrich. 2002. Ladina–Eesti sõnaraamat. Tallinn: Valgus.

2. Ants Kaljurand – kes ta tegelikult oli?, Kaitse Kodu 7, 2017, lk 46–49.

3. Operatsioon Sever - viimane suur küüditamine Eestist, täna aastal 1951, Delfi Forte, 01.04.2013.

4. Minski kokkuleppe 13 punkti, ERR uudised, 12.02.2015.