Artikkel avaldati esimesena ERR-i teadusportaalis Novaator 1. aprillil 2024.

Lisaks eestimaalaste tõlkekirjanduse eelistuste paljastamisele aitab tõlkijate ja kirjanike vahelisi seoseid võrgustikuna esitav rakendus saada aimu ajaloo allhoovustest ning eesti ja maailmakultuuri ühenduslülidest.

Mõnd surematut Shakespeare'i tragöödiat, lapsepõlvelemmikut Lindgreni või põnevat Skandinaavia krimkat kätte võttes ei mõtle me sugugi alati sellele, kelle vahendusel on see teos eesti keelde jõudnud. Tõlkijate sageli nähtamatuks jäänud vaevaga on aegade jooksul kokku põimitud kümnete keelte ja kultuuride niidid, mis ühendavad eesti kultuuri maailmakultuuriga, kirjutavad Tallinna Ülikooli semiootika ja tõlkeuuringute professor Daniele Monticelli, saksa kultuuriloo ja kirjanduse dotsent Maris Saagpakk ning Eesti rahvusraamatukogu andmeteadlane Krister Kruusmaa.

Rakenduse alusandmed pärinevad Eesti rahvusbibliograafiast, mis koondab infot kõigi eesti keeles kirjutatud või Eestis ilmunud, samuti eestlaste poolt või eestlaste kohta kirjutatud väljaannete kohta. Konkreetselt on tõlkekirjanduse võrgustiku loomiseks sõelutud välja kõik ilukirjanduslikud raamatud, mis on eesti keelde tõlgitud mõnest teisest keelest.

Kuna rahvusbibliograafia sisaldab üldjuhul täpseid andmeid nii teose algkeele kui ka tõlkija kohta, on võimalik kaardistada kõik seosed erinevate autorite ja nende loomingut tõlkinud isikute vahel. Nendest seostest saabki luua võrgustiku, kus käsitleme iga autorit ja tõlkijat kui võrgustiku ühte tippu ning neid ühendavaid teoseid kui võrgustiku servi. Niisiis on iga tõlkija ühendatud iga autoriga, kelle teoseid ta on tõlkinud, ning iga autor kõigi tõlkijatega, kes tema loomingut on eestindanud.

Tulemuseks on ülisuur võrgustik, kuhu kuulub 9807 välismaist autorit ja 4027 tõlkijat ehk kokku 13 834 tippu. Kokku põhineb võrgustik 25 113 väljaandel, mis moodustavad 17 524 serva – konkreetset autorit võib ühe ja sama tõlkijaga ühendada mitu teost, mis puhul on nendevaheline serv jämedam. Sarnaselt sõltub tippude suurus isikuga seotud teoste koguarvust ehk tõlgitumad autorid ja viljakamad tõlkijad on tähistatud suuremate ringidega (joonis 1).

Kuna enne 19. sajandit ilmus väga vähe ilukirjanduse tõlkeid, algab võrgustik aastast 1800. Lisaks tasub taaskord rõhutada, et võrgustik on loodud vaid ilukirjanduslike raamatute põhjal. See tähendab, et välja on jäetud teabe-, tarbe-, vaimulik kirjandus jne. Samuti ei kajasta võrgustik tõlketeoseid, mis avaldati muul kujul kui raamatuna – näiteks ajalehtede jutulisades, mis moodustasid kuni 20. sajandi alguseni suurima osa ilukirjanduslikest tõlgetest.

Vaatleme esmalt mõnesid võrgustiku üldisi omadusi. Lugeja aimab ilmselt juba, et võrgustiku servad on värvitud vastavalt tõlgete lähtekeeltele. Kaugelt kõige domineerivam värv terves võrgustikus on türkiis, mis tähistab inglise keelt – lausa üle 45 protsendi võrgustiku autoritest on ingliskeelsed. Inglise keelele järgnevad vene (oranž, 13%), saksa (roosa, 12%), prantsuse (roheline, 6%). Soome ja rootsi keel moodustavad võrgustikust kumbki kolm kuni neli protsenti. Kõigi ülejäänud keelte osakaal jääb alla 1,5 protsendi. Siiski pole inglise keel mitte igal ajastul nii domineeriv olnud, nagu varsti selgub.

Graafik meenutab tihedat karvapalli, aga see mulje tekib ringikujulise paigutuse tõttu, mille eesmärk on hoida võrgustik ekraanil laiali valgumast. Tegelikult võib võrgustikku nimetada hõredaks – see tähendab, et servade arv tippude koguarvu kohta on pigem väike.

Rohkem kui pooltel võrgustiku tippudel on vaid üks serv. Enamasti on tegu autoritega, keda on tõlkinud vaid üks inimene. Nende kõrval kerkib esile väiksem arv paljutõlgitud autoreid ja väljapaistvaid tõlkijaid. Näiteks on vähemlevinud keelte puhul tihtipeale üks oluline tõlkija, kelle teeneks on suure hulga autorite loomingu tõlkimine sellest keelest. Seda ilmestavad hästi Leo Metsar ja Mihkel Loodus, kellel on olnud oluline roll vastavalt tšehhi ja leedu kirjanduse tõlkimisel (joonis 2).

Kõige väsimatumad tõlkijad

Andmete abil on võimalik järjestada tõlkijad nende tõlgitud teoste alusel. Tabel 1 reastab kümme eesti tõlkeajaloo kõige töökamat tõlkijat nende tõlgitud raamatute arvu järgi. See pingerida ei ole siiski täiesti täpne, kuna väljaanded tabelis sisaldavad, nagu ka võrgustik, sama teose kordustrükke. See võib mõnel juhul numbrit oluliselt kasvatada: näiteks Beekmani tõlgitud ülipopulaarseid Astrid Lindgreni teoseid on kõiki avaldatud korduvalt.

Kui välja jätta 20. sajandi polüglott Vladimir Beekman, koosneb esikümme inimestest, kes tõlgivad peaaegu eranditult inglise keelest, on tegutsenud peamiselt meie sajandil ja on hetkel veel aktiivsed. Nende tõlkijate tööde suur hulk on üks põhjus, miks võrgustiku ingliskeelne osa on nii domineeriv ja seal esinevad ka kõige suuremad sõlmed (joonis 3).

Tänapäeva inglise keelest tõlkijad võivad laiema avalikkuse jaoks olla küllaltki tundmatud, kuid sageli laekuvad just neile raamatukogude laenutuste kõige suuremad hüvitised. Mõnel juhul ulatub see aastas mitme tuhande euroni.

Seejuures võib mõnda autorit leida peaaegu kõigi nende tõlkeloomingust: eriti populaarsed on romantiliste lühijuttude ja kriminaalromaanide, näiteks Nora Robertsi, Barbara Cartlandi ja ka Agatha Christie teoste tõlked. Tabelis toodud tõlkijate hulgast võib eraldi esile tõsta perekondliku tandemi Matti Piirimaa (isa) ja Karin Suursalu (tütar). Nende võrgustik annab hästi aimu ingliskeelse kirjanduse tõlkimise mahtudest.

Ajaloos on suurem osa tõlkijaid spetsialiseerunud ühele või kahele keelele. Näiteks 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses oli levinud saksa ja vene keele kombinatsioon. Eesti tõlkeajalugu tunneb siiski ka tõelisi polüglotte. Kõige suurema keelteportfelliga tõlkija võrgustikus on legendaarne keelemees Ain Kaalep (1926–2020), kes tõlkis lausa 17 eri keelest. Talle järgnevad Aleksander Kurtna, Jaan Kross, Leelo Tungal ja Andres Ehin igaüks 10–11 keelega.

Mõnikord saab keelte mitmekesisus kokku loomingu mahukusega. Lisaks juba eelpool mainitud Vladimir Beekmanile, kes tõlkis kaheksast keelest, tasuks mainida ka Marta Sillaotsa, kes tõlkis küll ainult neljast keelest, kuid kelle tõlkelooming oli sõjaeelse Eesti Vabariigi perioodi ja Nõukogude aja üks mahukamaid, ulatudes kokku 140 väljaandeni.

Keda eestlased lugeda armastavad

Pole vast üllatus, et eesti tõlkeloo kõige tõlgitumad ja enim trükitud autorid pärinevad samast võrgustiku osast, kus on ka kõige viljakamad tõlkijad. Tegemist on inglise keelest tõlgitud romantiliste ja kriminaalromaanide autorite Barbara Cartlandi, Nora Robertsi ja Susan Malleryga – nende tõlgitud, läbimüüdud ja kordustrükitud ühikute arv ületab kõik teised Eesti tõlke ajaloos eestindatud ilukirjanduslikud teosed.

Joonisel 6 on kõrvutatud Barbara Cartland, kes kirjutas oma elus üle 700 raamatu, ja maailmakirjanduse absoluutne klassik Honoré de Balzac, kes kirjutas ainult umbes 100 teost. Eesti keeles on neid välja antud vastavalt umbes 300 ja 50 korda.

Kõige tõlgitumad autorid 

Ingliskeelse maailma paljutõlgitud autoritest võiks veel esile tuua 165 väljaandega Agatha Christie, kelle teoseid hakati tõlkima juba Eesti Vabariigi algusaastatel. Kuigi Christie oli okupatsiooniaja alguses pigem kahtlane autor, hakkasid tema teoste tõlked 1968. aastast tasapisi uuesti ilmuma ja nende arv kasvas plahvatuslikult peale taasiseseisvumist.

Sarnase trajektooriga on ka 90 väljaandega Arthur Conan Doyle, kelle teoseid tõlgiti juba 19. sajandil ning anti välja nii Vabariigi kui ka Nõukogude ajal, kuigi tema teosed esinesid esimeses EKP keelatud raamatute nimekirjas 1940 aastal. Doyle'i teosed on samuti olnud eriti populaarsed alates 1991. aastast.

Tõlgituimate ingliskeelsete autorite hulgas leidub ühesõnaga nii menukirjanikke kui klassikuid – lisaks eelmainituile veel Terry Pratchett, Stephen King, Rex Stout, Jack London, William Somerset Maugham jt.

Vene keelest on kõige rohkem tõlgitud ja trükitud Lev Tolstoi ning Anton Tšehhovi teoseid. Neile järgnevad kaasaegne krimikirjanik Darja Dontsova, Maksim Gorki, Aleksandr Puškin ja Fjodor Dostojevski. Tolstoi oli populaarne 19. sajandi lõpust kuni 1917. aastani, vähem vabariigi ajal ja kõige enam Nõukogude ajal. Gorki vastupidi nii Vabariigi kui ka eriti Nõukogude ajal. Pärast 1991. aastat on avaldatud Tolstoist peamiselt kordustrükke ja Gorkist ilmselt tema seotuse tõttu Nõukogude režiimiga mitte midagi. Tšehhovi tõlked on aga raamatu kujul massiliselt ilmunud alles taasiseseisvuse ajal.

Saksa keele võrgustik on üsna laialivalguv ja hiigelsõlmi sealt ei leia. Enimtõlgitud ja trükitud on Johann Wolfang von Goethe, Erich-Maria Remarque, Hermann Hesse ja Thomas Mann.  Prantsuse võrgustik on kompaktsem ja seal eristub selgelt Alexandre Dumas, kellele järgnevad Honoré de Balzac, Jules Verne, Victor Hugo, Émile Zola ja tänu "Väikese printsi" lugematutele kordustrükkidele Antoine de Saint-Exupéry.

Kõige tõlgitumate autorite seas annavad tooni ka lastekirjanikud ja klassikaliste muinasjuttude autorid: Astrid Lindgren, vennad Grimmid, Charles Perrault, Francesca Simon ja Hans Christian Andersen.

Tõlke ajalugu Eesti ajaloo peeglina

Tõlke ajaloo uurimisel on oluline analüüsida erinevatel ajalooperioodidel toimuvaid muutusi nii tõlke lähtekeelte kui ka tõlgitud autorite ja tõlkijate osas. Joonisel 7 on toodud tõlkekirjanduse peamiste lähtekeelte muutumine alates 19. sajandi viimasest veerandist.

Joonis näitab selgelt eesti tõlke- ja üldise kultuuriruumi kolme dominanti: 1) saksa keel ja kirjandus kuni 1930. aastateni, 2) vene keel esimese hüppega 1880–1900 ehk venestamise ajal ning seejärel nõukogude ajal; 3) alates 1990. aastate algusest inglise keele ja ingliskeelsete kirjanduste võidukäik.

Ehkki inglise keele tõus ilmutab teatud stabiliseerumise märke, on siiski praegu tegemist umbes kahe kolmandikuga kogu tõlgitud ilukirjandusest. Inglise keele ülekaal tõlgete lähtekeelena ei ole küll nii täielik kui vene keele oma Stalini ajal, kuid on nüüdseks kestnud kauem.

Arusaadavalt mängib ajalooline taust tõlkevalikute ja avaldamisvõimaluste juures suurt rolli. Nende suundumuste lähemaks vaatlemiseks on võrgustikku võimalik ajaliselt piiritleda.

Nii näeme näiteks, et 19. sajandi tõlgete seas (joonis 8 vasakul) domineeris saksa keel peaaegu sama palju kui inglise keel 21. sajandil. Eesti esimene haritlastepõlvkond oli saanud oma hariduse saksa keelest ja 19. sajandi lõpus oli saksa keel laialt kasutusel olev kohalik keel. Selle perioodi võrgustiku üsnagi hõredal osal näeme palju roosasid, saksa keelt märgistavaid servi, sajandi viimastel kümnenditel tuleb juurde vene keel (oranž), prantsuse (roheline) ja inglise (türkiis).

Oluline on siinkohal märkida, et kuni 19. sajandi viimase veerandini tõlgiti ka muude rahvaste kirjandust saksa keele kaudu. Samuti peab arvestama, et enamus 19. sajandi eesti n-ö algupärane ilukirjandus on tegelikult tõlkeline, ent sellisena bibliograafiates tähistamata. Sõnad kirjutanud või kirja pannud tähendas 19. sajandi tekstide puhul tihti tõlkimist. Võrgustik ei kajasta aga tekste, millel pole otsesõnu märgitud tõlkijat või mis on märgitud tõlgetena, aga ei sisalda tõlgitud autori nime.

Olukord muutub 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses, kui tõlkeid hakatakse aina süsteemsemalt tähistama ja algupäranditest eristama. Märgistamata tõlkeid hakatakse pidama plagiaatideks ning autori ja tõlkija mõisted sisustatakse meie tänapäevase arusaama kohaselt.

Nagu ajaloost teame, muutub ka keeleline situatsioon radikaalselt. Ehkki saksa kirjandus on veel väga nähtav 20. sajandi võrgustiku paremal serval (vt joonise 8 parempoolne osa), pöörduvad baltisakslaste patroneerimisest tüdinud eestlased esmalt prantsuse (roheline värv hõlmab eraldi võrgustiku osa) ja skandinaavia ning ingliskeelsete kirjanduste poole. Samas otsivad nad inspiratsiooni ka mujalt, nt ungari kirjandusest.

Oleme jõudnud inglisekeelse kirjanduse mõjuvälja

Kui jätame välja taasiseseisvunud Eestis ilmunud tõlked ja vaatame 20. sajandit kuni 1991. aastani, näeme, et saksa ja vene kui siinse piirkonna ajaloolised kontaktkeeled jäävad siiski mingil määral domineerima. Seda vastavalt sajandi esimese ja teise poole kultuuripoliitilise suunitluse tõttu. Suurt rolli mängivad aga ka inglise (türkiis) ja prantsuse (roheline) keele võrgustikud.

Samuti tiheneb võrgustiku äärealade väikeste erinevat värvi sõlmekeste või paaride arv. See tähendab, et suureneb lähtekeelte arv, aga ka tõlkijate arv, kes on tõlkinud vaid mõne autori loomingut.

Liikudes edasi taasiseseisvunud Eesti poole, täitub ka 19. ja 20. sajandi puhul üsna hõre vasakpoolne sfääriosa, mille algoritm oli võrgustikus reserveerinud inglise keelele. Kui 20. sajandi jooksul ilukirjanduse tõlgete lähtekeelte arv mitmekesistus, siis viimase 33 aasta võrgustik näitab vastupidist tendentsi ehk selget ja konkurentsitut inglise keele võidukäiku. Ehkki teame, et taasiseseisvumisjärgne Eesti on tugevalt inglise keele mõjuväljas ja inglise keel on juba pikemat aega enim õpitud keel Eestis, on selline dominantsus võrgustiku üldpildis ometi mõnevõrra üllatav.

Ühest küljest on uute servade suur arv seletatav muutustega kirjastusmaastikul ning tõlkijatöö raamtingimustega, vähem on kontrolli ja survet ning rohkem vabadust. Teisest küljest kipub raamatuturu plahvatuslik kasv ja lugemiseelistuste globaliseerumine varju jätma teisi keeli.

Praegu on veel võimalik leida väikeste või kaugete keelte kirjanduste tõlkijaid. Olukord võib muutuda kriitiliseks, kui ülikoolid lõpetavad nende keelte õpetamise. Keeleoskajate puudumisel tuleks hakata tõlkima kaudselt läbi inglise keele nagu kunagi seda tehti läbi saksa või vene keele.

Veel üks huvitav tähelepanek on see, et ajavahemiku 1991–2023 võrgustik sarnaneb seni käsitletutest kõige rohkem artikli alguses välja toodud üldvõrgustikule (1800–2024). See tähendab, et valdav osa uutest tõlgetest ja vanade tõlgete kordustrükkidest Eestis on ilmunud viimase 30 aasta jooksul.

Tõlkijate osas täieneb nimekiri uuemate nimedega ja eesti tõlkeloo kuldliiga tõlkijad, nagu Beekmann, Sirkel, Rajandi, on endiselt nähtavad, ehkki nende väli jääb väiksemaks juba mainitud viljakate menukirjanike tõlkijate kõrval. Nende erisuste väljatoomine ja lugude jutustamine on aga juba kvalitatiivse tõlkeloo ülesanne.

Kokkuvõte

Võrgustik on hea näide sellest, kuidas olemasolevate andmete esitamine uudsel kujul võimaldab välja tuua kultuuri ajaloo varjulolevaid vaatenurki. Mõned neist said siinkohal valgustatud. Küsimusi, mida võrgustikule esitada, on muidugi väga palju enam. Kui kirjandusloolistes ülevaadetes pööratakse tavaliselt tähelepanu väärtkirjanduse suurkujudele, võib väita, et antud tõlkevõrgustik on omamoodi demokraatlik.

Kõik autorid ja tõlkijad on esitatud ühtemoodi, olgu siis tegemist Cervantest, Molière'i, Goethet, Jesseninit ja Lagerlöfi tõlkinud August Sangaga või Christie't ja Gardnerit tõlkinud Ralf Tomingaga. Ehkki kultuurilooline kaal on erinev, on võrgustiku vaates tegemist samamõõtmelise suurusega. See võimaldab vaadelda tõlkelugu mitte ainult osana identiteediloomes osalevast kirjandusloost, vaid ka laiemast lugemise ajaloost ning Eesti ajaloo sotsiaalpoliitiliste muutuste peeglina. 

Tuleb veel rõhutada, et võrgustik saab esitada ainult andmeid, mis on andmebaasides olemas. Eesti tõlkeloos on teha veel suur töö, et leida ja andmebaasides ära märkida 19. sajandil ilmunud muganduste aluseks olnud originaaltekstid ja täielikult kaardistada perioodikas ilmunud tõlked eriti varasemas ajakirjanduses, aga ka 20. sajandil.

Seda tööd on alustatud Tallinna ülikooli tõlke ajaloo projekti raames, mille raames on loomisel nii raamatu kujul kui ka perioodikas alates 1850. aastast ilmunud tõlkeid koondav andmebaas.  

Igal juhul pakub tõlkelooliste andmete uudne esitamisviis palju avastamisrõõmu. Saame tutvuda erinevate keeleareaalide esindatusega eestikeelses tõlkekirjanduses. Saame otsida oma lemmikautorit ja leida ootamatuid sidemeid välisautorite vahel, keda on eesti keelde vahendanud üks tõlkija. Saame teadlikumaks nende tuhandete inimeste tööst, kes on vahendanud eesti keelde mõtteid ja lugusid, mida on jutustatud teistes keeltes.

Avasta võrgustikku ise RaRa digilaboris.

Tallinna Ülikoolis ETAgi rahastatud teadusprojekti "Tõlkimine ajaloos, Eesti 1850-2010: Tekstid, tegijad, institutsioonid ja praktikad" raames uuritud tõlkekirjanduse ja tõlkimise ajalugu Eestis alates 2021. aastast. Rahvusraamatukogu Digilabor on loonud interaktiivse tööriista, mis kujutab tõlkijate ja kirjanike vahelisi seoseid võrgustikuna. Katseta rakendust ise ja võrdle oma tulemusi artiklis esitatuga.