Sissejuhatus

Viimase saja aasta jooksul on Eestis toimunud palju suuri muutusi. Eesti riik on kogenud iseseisvumist, okupatsioone, Nõukogude perioodi ning lõpuks kujunenud tänapäevaseks demokraatlikuks ja digitaalseks ühiskonnaks. Kõik need sündmused on jätnud jälje ka ajakirjandusse.

Meedia ei kajasta ainult sündmusi, vaid peegeldab ka üldist õhkkonda ja meeleolu või vähemalt seda meeleolu, mida lubati väljendada. Võttes arvesse Eesti sündmusterohket ajalugu, tekib küsimus: kuidas on ajakirjanduse meelsus sajandi jooksul muutunud? Sellele küsimusele vastuse leidmiseks analüüsisime Eesti ajakirjanduse artikleid alates 1925. aastast kuni 2025. aastani.

Analüüsis kasutasime 4557 igapäevasündmusi kajastavat artiklit, mis on kättesaadavad DIGAR-i portaalis. Meelestatuse määramisel kasutasime RaRa digilabori meelestatusanalüüsi tööriista¹. Tuleb arvestada, et saadud meelestatusnäitajaid ei saa tõlgendada ühiskondliku meeleolu otsese mõõdikuna. Tulemusi mõjutavad lisaks kajastatud sündmustele ka kasutatud väljaanded, näiteks keskenduvad maakonnalehed rohkem kohalikele kogukonnauudistele ning kultuuri- ja seltsielule, mis annavad keskmiselt positiivsema tonaalsuse kui üleriigilistes väljaannetes domineerivad poliitilised, majanduslikud või kriisiteemalised uudised. Seetõttu peegeldavad meelestatusanalüüsi tulemused eelkõige analüüsitava tekstikorpuse tonaalsust ning neid tuleb tõlgendada koos allikate eripära ja sisulise kontekstiga.

Eesti tuju ajas

Kui heita pilk möödunud sajale aastale, jääb esmapilgul mulje, et elu Eestis on kulgenud pigem negatiivsel toonil. See on aga pealiskaudne järeldus, sest arvestada tuleb ajalooliste sündmustega, mis mõjutasid ajakirjanduse väljendusviise ja võimalusi.

Sajandi jooksul on Eesti ajakirjandusel olnud nii vaba tegutsemise perioode kui ka tsensuuri ja propaganda dikteerimist. Seepärast ei saa sajandipikkust meelestatust vaadata koondatult. Ühe ajastu kõrge positiivsus võib viidata viidata propagandale, teise ajastu kõrge negatiivsus omakorda vabale ühiskonnale. Tulemused võivad olla kümnendite lõikes samad, kuid nende tähendus muutub sündmuste valguses.

1925–1935: Maksud, määrused ja masendus

Esimene kümnend osutus kogu analüüsi kõige süngemaks. 66% artiklitest on negatiivse tooniga, vaid 9% positiivsed.

Artikleid lugedes torkab silma, et palju ruumi võtsid ametlikud teadaanded, määrused ja administratiivsed arutelud. Räägiti maksudest, riigikorraldusest ja hariduspoliitikast. Ühes 1929. aasta Postimehe artiklis vaidlustati näiteks haridusministri ettepanek asendada koolides inglise keel saksa keelega ja kritiseeriti läbipaistmatut otsustusprotsessi. Arutelu keskendus küll formaalselt hariduspoliitikale, kuid peegeldas ühtlasi laiemat küsimust: millise kultuurilise suuna poole Eesti peaks liikuma? Aeg ise oli pingeline. 1929. aastal puhkes ülemaailmne majanduskriis, mis tabas Eestit valusalt. Riik oli tugevalt sõltuv ekspordist ja põllumajandusest, samal ajal kasvasid poliitilised pinged. Negatiivne toon ei olnud seega juhuslik, vaid peegeldas tegelikku ebakindlust.

1936–1945: Kõik on kontrolli all

Võrreldes eelmise kümnendiga vähenes negatiivsete artiklite osakaal, säilitades samas ülekaalu positiivsete ja neutraalsete üle. Sellel perioodil toimusid Eesti pinnal sõda ja repressioonid, mis võisid panna meediaväljaanded peegeldama hirmu, kaotust ning konflikte ühiskonnas.

Huvitav leid on positiivsete artiklite osakaalu kasv 9%-lt 16%-le. Kui võtta arvesse, et tegemist oli eestlaste jaoks äärmiselt raske perioodiga, võib üheks tõlgenduseks olla ajakirjanduse tsensuur ning propaganda laialdane levik. Näiteks jäi silma lõik väljaandes Harju Elu 4. aprillil 1945. aastal: „Nii lööme puruks meie rahva ja kõigi vabadust armastavate rahvaste ühise vaenlase ja toome tagasi õnneliku tuleviku kõigile nõukogude rahvastele“. Lausest jääb kõlama eriti teine pool, kus ilmneb selge ideoloogiline keelekasutus.

1946–1955: Optimism vastu tahtmist

Sõjajärgsel perioodil toimus ootamatu nihe. Negatiivsete artiklite osakaal langeb 39%-ni ja positiivsed artiklid moodustavad lausa 34%. See on eelmise kümnendiga võrreldes ligi kahekordne kasv.

Mida see tähendab? Kindlasti mitte seda, et inimestel läks hästi. Eesti oli liidetud Nõukogude Liiduga. 1949. aastal küüditati tuhandeid eestlasi Siberisse ning talupojad kaotasid maad, mis olid põlvest põlve kuulunud nende peredele. Samas rääkis ajakirjandus hoopis teistsugust lugu. Kirjutati tootmisplaanide ületamisest, riigilaenu tähtsusest rahva heaolule ja nõukogude noorte eredast tulevikust. Ühes 1946. aasta artiklis selgitatakse, kuidas Eesti NSV on kaasa tõmmatud võimsa arenguprotsessiga, mis annab noortele senisest palju rohkem võimalusi. Kolhoosid said nimedeks „Lembitu“, „Noorus“ ja „Tee Kommunismile“. Numbrid ei mõõda siin ühiskonna tegelikku meeleolu, vaid süsteemi häält. Propaganda ei kadunud ajakirjandusest ka järgmistel kümnenditel.

1956–1965: Sula tuuled

Sellel perioodil kasvab negatiivsete artiklite osakaal 48%-ni, kuid neutraalsete ja positiivsete artiklite ühine osakaal ületab negatiivsete oma.

Antud perioodil toimus Hruštšovi sula, kus režiim NSV Liidus pehmenes ning toimus kontrollitud liberaliseerimine. Uuendused jõudsid ka Eestisse, näiteks hakkas elavnema kultuurielu. Üheks märkimisväärseks sündmuseks saab lugeda Tallinna uue laululava valmimise.

1966–1975: Üks samm edasi, kaks sammu tagasi

Järgmisel kümnendil astuti samm tagasi, ajakirjanduse toon muutus jällegi formaalsemaks. Negatiivsete artiklite osakaal on 45%, positiivsete 26% ja neutraalsete 29%.

1968. aastal näitas Nõukogude Liit Praha kevade mahasurumisega, et liiga suuri vabadusi lubada ei kavatseta. Eesti ajakirjandus ei kommenteerinud sündmust otseselt, kuid ideoloogiline surve karmistus taas. Artiklites domineerisid töökollektiivid, tootmisplaanid ja ühiskondlike eesmärkide täitmine. Samas ei olnud tegemist enam stalinistliku hirmuajaga. Üha rohkem kirjutati spordiüritustest, teatrietendustest ja kohalikust elust, killud tavalisest igapäevaelust eksisteerisid kõrvuti ametliku ideoloogiaga.

1976–1985: (Olümpia)pidu ja (mitte)pillerkaar

Hilise nõukogude perioodi meelestatuse analüüs näitab suhteliselt tasakaalukat aega: positiivseid artikleid on 40%, negatiivseid 36%.

Selle perioodi üheks suureks sündmuseks oli eestlaste jaoks Moskva olümpiamängude purjeregatt, mis toimus Tallinnas. Selle raames parendati Tallinna infrastruktuuri ning tõsteti tolleaegset Nõukogude Eestit maailma areenile. Samal ajal esines ühiskonnas aga rahulolematust, mis avaldus Tallinnas toimunud noorte rahutustes ja meeleavaldustes.

1986–1995: Vabadus hüüab tulles

Tegemist on perioodiga, mida on kõige raskem numbrites kinni püüda. Negatiivsed artiklid moodustavad 43%, positiivsed 27% ja neutraalsed 30%. Ainult numbrite põhjal on keeruline mõista, mis ühiskonnas tegelikult toimus.

Gorbatšovi glasnost lõdvendas tsensuuri. Eesti ajakirjandus hakkas kirjutama teemadest, millest oldi aastakümneid vaikitud, näiteks küüditamistest, MRP salajastest protokollidest ja ühiskonna tegelikest probleemidest. 1988. aastal loodi Rahvarinne, 1989. aastal moodustasid eestlased, lätlased ja leedulased Balti keti. Ajalehed edastasid sündmusi varasemast palju avatumalt, kaubapuudust, majanduskriisi ja määramatust käsitleti ausalt. Periood lõppes Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal ja sellega lõppes ka ajakirjanduse topeltelu. Enam ei pidanud kirjutama ühte, mõeldes teist. Artiklite negatiivne toon on siin vabaduse märk, mitte meeleheite väljendus.

1996–2005: Euroopa Liit, siit ma tulen!

Taasiseseisvunud Eesti algusajad olid põnevad. Käisid läbirääkimised NATO ja Euroopa Liiduga ühinemiseks, toimus esialgne digitaliseerimine, Tallinna vanalinn kanti UNESCO maailmapärandi nimistusse, Erki Noolest sai olümpiavõitja. Neid positiivseid muutusi on tunda ka meelestatuse analüüsist: positiivseid artikleid on 30%.

Teisalt ei olnud tegemist üksnes positiivse ajaga. Negatiivsete artiklite osakaal antud perioodil on 58%. See võib olla tingitud vabast ajakirjandusest, kus julgeti meedias avalikult arvamust avaldada ühiskonnas toimuva üle. Näiteks hakkasid valimis korduma artiklid, mis tõid esile iseseisvunud riigi üleminekuprobleeme: „Kinnisvaraturul kiireneb hindade tõus. Eesti kinnisvaraturul on viimastel nädalatel kiirenenud hindade tõus“ (Eesti Päevaleht 07.05.1996). Välja hakkab kujunema huvitav trend: kas demokraatia märgiks võib olla kriitiline ja probleemikeskne meedia hoiak?

2006–2015: Mis meelel, see keelel

Periood algas optimismiga. Eesti oli 2004. aastal liitunud nii NATO kui ka Euroopa Liiduga, majandus kasvas kiiresti. Ent numbrid, mis paljastavad, et 47% artiklitest on meelestatud negatiivselt, 31% positiivselt ja 22% neutraalselt, peegeldavad pigem optimismi kadumist kui buumi kõrghetke.

2008. aasta sügis muutis palju. Ülemaailmne finantskriis tabas Eestit valusalt. SKP langes, töötus kasvas kiiresti ning ehitusbuumist jäid maha tühjad kortermajad. Ajakirjandus täitus artiklitega töötusest, hinnatõusust ja inimeste toimetulekuraskustest. Samal ajal valmistuti euro kasutuselevõtuks ning riik rakendas kokkuhoiumeetmeid, mis tekitasid ühiskonnas pingeid ja palju arutelu. Selle perioodi juures tuleb aga hästi välja üks oluline muutus. Ajakirjanduse toon oli täiesti erinev varasematest kümnenditest. Probleemidest kirjutati ausalt ja mitmekülgselt. Kõrvuti olid päris inimeste lood, erinevad arvamused ja avalikud vaidlused. Eesti ajakirjandus ei öelnud enam inimestele, mida mõelda, vaid lõi ruumi avalikuks aruteluks. See on muutus, mida ainult numbrite põhjal ei ole võimalik näha.

2016–2025: Mine maale!

Viimane periood on analüüsitulemuste põhjal üllatavalt huvitav. Toimus palju negatiivseid sündmusi: inflatsioon, pandeemia, sõda Ukrainas. Kuid vaatamata sellele on tulemused tasakaalus: negatiivseid artikleid on 35%, positiivseid lausa 40%.

Perioodi kohta oli analüüsi kaasatud rohkem maakondlikke lehti. Avastasime, et just need ajalehed on leidnud hea tasakaalu negatiivsete ja positiivsete artiklite vahel. Kajastatakse küll päevakajalisi negatiivseid sündmusi, kuid lehe vahelt leiab ka artikleid, kus kirjutatakse kogukondlikest sündmustest ning tunnustatakse maakonna parimaid sportlasi, ettevõtjaid ja kultuuritegelasi. Need artiklid lisavad neutraalset ja positiivset meelestatust.

Mida need sada aastat meile näitasid?

Saja aasta pikkune teekond näitab kolme suurt mustrit.

Esiteks: propaganda tõstab kunstlikult positiivsust. Nõukogude perioodil kajastus artiklites süsteemi hääl, mitte inimeste.

Teiseks: demokraatlikus ühiskonnas on loomulik, et ajakirjandus kajastab nii positiivseid kui ka negatiivseid sündmusi ning käsitleb ühiskondlikke probleeme avalikult ja kriitiliselt.

Kolmandaks: meeleolu sõltub sellest, milline meedia neid kajastab. Maakonnalehed ei keskendu ülemaailmsetele kriisidele, nagu riiklikud väljaanded.

Postituse kirjutamisel lähtuti Eesti ajaloo kronoloogia sündmustest, vaata lähemalt: Eesti Entsüklopeedia, „Eesti ajaloo kronoloogia“.

1. Tööriist avaldatakse peagi RaRa digilabori tööriistade lehel.