RaRa digilaboris on valminud kaardirakendus, mis kujutab Eesti kohalike ajalehtede ilmumiskohti. Kaarti rikastab ajajoon, mille abil on võimalik uurida kirjastustegevuse muutumist läbi aja. Igale ajalehele on lisatud viide selle digiteeritud versioonile, mida enamikel juhtudel on võimalik sirvida ka koduarvutist.

DIGAR-i Eesti artiklite portaalis DEA on kättesaadavad üle 2000 digiteeritud ajalehe, millest osadel on ilmunud vaid paar numbrit, teiste ilmumisperiood ulatub aga aastakümnetesse. Ajalehed kannavad infona kaasas ka kategooriat, mis võib viidata ajalehe olemusele (näiteks „Päevaleht“, „Nädalaleht“) või ilmumisajale (näiteks „Ajalehed kuni 1944“). Üheks ajalehti iseloomustavaks kategooriaks on „Kohalikud ajalehed“, mis koondab Eesti kohalikke ajalehti Ida-Virumaalt Kihnuni. Sellise kategooriaga ajalehti on DEA-s üle 600.

Vanimad kategooriasse kuuluvad ajalehed hakkasid ilmuma 1852. ja 1853. aastal Riias ja Tallinnas. Nendeks lehtedeks olid Liivimaa Kubermangu Teataja ja Eestimaa Kubermangu Teataja, mis kajastasid peamiselt kubermangude ametlikke teateid. 1857. aastal lisandus neile eestikeelsele ajakirjandusele aluse pannud Perno Postimees. Kuni Eesti iseseisvumiseni ilmus kohalikke ajalehti kõige püsivamalt Pärnus, Tallinnas, Viljandis ja Kuressaares. Iseseisvumisele järgnevatel aastatel muutus kohalike väljaannete geograafiline ulatus laiemaks, näiteks hakkas mitmeid ajalehti ilmuma Kagu-Eestis, samuti tekkis juba varem aktiivse kirjastustegevusega paikadesse uusi väljaandeid. Kõige kauem sel perioodil järjepanu ilmunud kohalikud lehed olid Sakala (1878–1905, 1908–1940) ja Oma Maa (1922–1940) Viljandis, Wõru Teataja (1913–1935) Võrus, Rajalane/Lõuna-Eesti (1919–1940) Valgas, Meie Maa (1919–1940) Kuressaares, Põhja Kodu (1919–1940) Narvas ja Wirumaa Teataja (1925–1940) Rakveres¹. Esimese iseseisvusperioodi lõpuks ilmus kohalikke ajalehti juba kõigis tolleaegsetes Eesti maakondades.

1918–1940 ilmunud kohalike ajalehtede ilmumissagedus oli 1–3 korda nädalas, väljaande pikkus oli reeglina neli lehekülge¹. Ajaleht sisaldas tavapäraselt kohalikke uudiseid, sealhulgas olid eriti esindatud teated õnnetustest ja kuritöödest, juhtkirja, vestet ning kohalikke kultuuriarvustusi, kuulutusi ja reklaami¹. Lisaks iseseisvatele kohalikele väljaannetele andsid mitmed üleriigilised ajalehed välja konkreetsele piirkonnale kohandatud numbreid, Hennoste ja Kurvits selgitavad raamatus „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“ protsessi järgmiselt:

„Emalehe peakontorist saadeti trükitud lehenumber, mille viimane külg oli tühi. Sinna pandi kohalikud materjalid. Kui neid oli rohkem, siis tehti eraldi 2–4-küljeline lehenumber, mida levitati koos emalehega. See oli mõlemale poolele kasulik äri: kohalik leht sai emalehe materjali, suured lehed said provintsis laiema leviku, provintsiajakirjanikud tegid kaastööd ka emalehtedele.“ (¹, lk 63–64)

Kui enamik Eesti esimese iseseisvusperioodi päevalehti oli mõne erakonna häälekandjad, siis ka kohalikud lehed olid poliitilise kallutatusega¹. Nii tekkisid uued ajalehed tihti enne valimisi, hääbudes paari aastaga¹.

Teine maailmasõda tõi kaasa mitmete kohalike ajalehtede tegevuse lõpetamise või sisulise muutumise. Uutest ajalehtedest tekkisid eelkõige nõukogude režiimi sõnumeid kandvad väljaanded, mille ilmumine katkes Saksa okupatsiooni ajal. Sõjajärgsetel aastatel tekkis üksikuid uusi ajalehti, kuid kohalike lehtede ilmumine hakkas märgatavalt muutuma seoses Eesti NSV haldusjaotuse ümberkujundamisega. Kõige aktiivsem ilmumisaasta Eesti NSV ja ka kogu rakenduses vaadeldava perioodi vältel on 1951. aasta, mil hakati välja andma 63 uut kohalikku ajalehte. Põhjuseks oli 1950. aastal vastu võetud otsus, mis nägi ette maakondade ja valdade likvideerimise ning 39 rajooni loomise – igasse rajooni ja linna oli määratud ilmuma üks ajaleht¹. Tüüpilised näited loodud ajalehtedest on EKP rajoonikomiteede ja Masina-Traktorijaama poliitosakondade väljaanded, millest paljude ilmumisperiood jäi vaid paari aasta pikkuseks. Ajapikku rajoonide arv vähenes ning alates 1960. aastate algusest jäi ilmuma 1–2 ajalehte tänapäeva maakonna kohta.

Enamik Eesti NSV kohalikke ajalehti ilmus kolm korda nädalas ning olid neli lehekülge pikad¹. Ajalehtede sisuks oli Nõukogude okupatsiooni alguses kohalike asutuste töö ja ideoloogia vahendamine, 1960. aastatel muutus tavaliseks kohaliku ajaloo, järjelugude ja erakuulutuste avaldamine¹. Hennoste ja Kurvits toovad välja veel ühe sagedase ajalehe osa:

„Lugejate jaoks oluline ja populaarne oli kirjade osakond, kuhu sai saata kaebekirju mitmesuguste olmeprobleemide kohta (tilkuvad torud, auklikud tänavad, vilets teenindus jne). Kui leht asjast kirjutas, oli asjaomasel asutusel kohustus kindla tähtaja jooksul vastata, mida ta probleemi lahendamiseks ette on võtnud.“ (¹, lk 116)

Eesti taasiseseisvumine tõi kaasa muutused ka kohalike ajalehtede ilmumises. Aastatel 1988–1989 hakkasid kohalikud väljaanded nõudma oma ajalooliste nimede taastamist¹. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel tekkisid olemasolevate ajalehtede kõrvale ka uued väljaanded, mis enamasti hääbusid kiiresti¹. Veelgi aktiivsema kirjastustegevuse tõi kaasa 21. sajand. Järsk muutus ajalehtede ilmumises toimus 2017. aastal, mil viidi läbi Eesti omavalitsuste haldusreform. Andmestiku järgi lõpetas sel aastal tegevuse kokku 104 ajalehte, kuid paljudel väljaannetel on ilmumise lõpuaeg märkimata, mistõttu on suletud ajalehtede arv tegelikkuses tõenäoliselt veelgi suurem. Teisalt haldusreform liitis või lõi ka uusi ajalehti – 2017. aastal hakkas ilmuma 20 ja 2018. aastal 31 uut lehte.

Kõige enam kohalikke ajalehti on ilmunud Tallinnas, millele järgnevad Pärnu, Narva, Kuressaare, Viljandi ja Võru. Esineb ka olukordi, kus ajalehe ilmumiskoht ei ühti fookuses oleva piirkonnaga, tihti on sellistes olukordades ilmumispaigaks maakonnakeskus, kuid leidub veelgi kaugemaid näiteid – 2017. aastast tegutsevat Lõuna-Eesti Postimeest antakse välja hoopis Tallinnas. Kõige sagedasem ilmumisperiood on vaid kaks aastat, nii kaua on ilmunud 60 ajalehte. Kõige kauem on sama nime alt välja antud Põlva kohalikku ajalehte Koit, mis tegutses aastatel 1953–2019. Enamike ajalehtede sisu on eestikeelne, kuid leidub ka vene- ja saksakeelseid ajalehti. Lisaks on ühe ajalehe keelena märgitud soome keel, milleks on 1919. aastal ilmunud väljaanne Narvan Sanomat: Inkerin suomalaisten äänenkannattaja.

Eesti kohalikke ajalehti visualiseerivas kaardirakenduses tähistavad sinised punktid konkreetses paigas ilmunud ajalehte või ajalehti. Punktile vajutades avaneb hüpikaken – kui paigas ilmus valitud perioodil üks ajaleht, siis kuvatakse vaid selle ajalehe info, mitme väljaande puhul aga nende loend. Igale ajalehele on lisatud viide selle digiteeritud numbritele. Ajajoonel saab ajaperioodina valida minimaalselt viis aastat, maksimaalselt aga kõik rakenduses kuvatud aastad.

Kasutatud kirjandus

1. Hennoste, T., & Kurvits, R. (2019). Eesti ajakirjanduse 100 aastat. Post Factum.