Artikkel avaldati esimesena ERR-i teadusportaalis Novaator 23. novembril 2023.

Kas olete kunagi mõelnud kui palju on eesti keeles ilmunud raamatuid? Kas luuleraamatuid on trükitud sama vähe või palju kui kirikuraamatuid? Rahvusbibliograafia andmestikust saab ülevaate sajanditepikkusest kirjastamise valikutest, mis on sündinud ajastu vaimust. Eesti Rahvusraamatukogu digihumanitaar Peeter Tinits vaatab andmestikku sisse ja teeb ülevaate olulisematest trendidest.

Põlvkondadepikkuse kogumise tulemusel on kokku koondatud Eesti Rahvusbibliograafia – nimistu, mis koondab kõiki Eesti aladega seotud või eesti keeles ilmunud trükiseid, maakaartidest piiblitõlgeteni. Esimene selline nimistu valmis juba 1830. aastatel ehk pea 200 aastat tagasi.

Johann Heinrich Rosenplänter, kes kogus enda ümber hulk eesti keele ja meele huvilisi, kirjutas ja avaldas pea 20 aasta jooksul 1813–1832 ajakirja „Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache“ (e.k „Kaastöid eesti keele täpsemaks tundmiseks“) ning 1832. aastal ka ülevaate seni ilmunud teostest. Seal esitas ta teemade kaupa nimekirja kokku 384 eestikeelsest trükitud raamatust. Literaat lisas sinna info ka mitmete trükis ilmumata käsikirjade kohta ja raamatutest teistes keeltes, mis käsitlesid eesti keelt või eestikeelseid alasid.

Rosenplänteri tööd on digiteeritud ja loetavad Tartu Ülikooli digiarhiivis. Tema käsikirjaline nimistu on veel pikem ja säilinud praeguseni Kirjandusmuuseumi arhiivis.

Läbi mitmete sammude on Rosenplänteri nimistu saanud aluseks pikemale projektile „Bibliotheca Estonica“. Sellest sai Õpetatud Eesti Seltsis „Eesti kirjanduse lühikene ajalugu“ (1844), Eesti Vabariigis juba kümneköiteline „Eesti Rahva Muuseumi Arhiivraamatukogu 1632.–1917. aastal ilmunud eestikeelsete raamatute nimestik“ (1932), nõukogude perioodil „Raamatukroonika“ (1940–1991) ja alates 1993. aastast „Eesti retrospektiivne rahvusbibliograafia“. Aastast 2004 on viidud viimast järk–järgult digikujule.

Rahvusbibliograafia koondab endas Rosenplänteri vaimus infot kõigi teoste kohta, mis on ilmunud tänapäevase Eesti alal mistahes keeles ja väljaspool Eestit teosed, mis on ilmunud kas eesti keeles või mille käsitlusaineks on Eesti või eestlased. Praegu on see avaandmetena kättesaadav Rahvusraamatukogu digilabori kaudu.

Andmetesse sisse vaadates on võimalik saada vastus ka esitatud küsimusele. Kokku oli selle aasta novembri alguseks eesti keeles ilmunud 218 856 raamatut ning eestlaste ja eesti aladega seotult veel 87 521 raamatut mõnes muus keeles. Mõistagi oleks palju oodata, et teaksime kõiki raamatuid ligemale 600–aastasest trükikunsti ajaloost Euroopas. Bibliograafia koostajad hindavad selle esinduslikkust aga päris heaks ehk see võiks katta 95–99 protsenti kõigist trükistest.

Andmestikku saab uurida ka läbi aja. Joonisel 2 paistab kohe silma, kuidas eestikeelne kirjaruum tekkis teiste keelte kõrvale. Aastatel 1600–1800 oli eestikeelne teos veel haruldus, aga 1850. aastatel algas nende tähelend. Peagi moodustasid need juba enamiku andmestiku sisust.

Näha võib ka huvitavaid ajaloolisi sündmusi – raamatuid trükiti 17. sajandil kõige rohkem siis, kui sai tegutseda Tartu Ülikool. Mõistetavat madalseisu võib näha Vabadussõja ja teise maailmasõja ajal. Viimast 150 aastat tervikuna vaadates on olnud kasvutrend suhteliselt stabiilne.

Vaadata võib sedagi, millistes keeltes on ilmunud teised teosed. Selleks tuleb täiendada veidi ka informatsiooni keelte kohta bibliograafias endas, käivitades keeletuvastusalgoritmi teoste pealkirjade peal¹. Selle tulemusel on näha keeleinfo 99 protsendil teostest.

Andmetele pilgu heites on näha ajaloolised suundumused. Venestusaeg suurendas venekeelsete trükiste osakaalu 1880. aastatest esimese maailmasõjani, aga seda peamiselt saksa keele arvelt. Eesti keele osakaal kasvas samal ajal jätkuvalt.

Iseseisva Eesti Vabariigi ajal kahanesid muud keeled sootuks 15 protsendi peale ja jõudsid umbes sama tasakaaluni taas 1990. aastatel. Ainult et siis vahetas domineeriva teise keele kohal saksa keele välja inglise keel. Nõukogude ajal kasvas järkjärguliselt venekeelsete trükiste arv, aga siiski ei ulatunud nende osakaal üle 30 protsendi kogumahust. Sel ajal on küll juba oluline osa eestikeelset kirjandust pärit väliseestlastelt ja ei pruukinud olla Eesti aladel kättesaadav.

Lisaks keelele on andmestikus informatsiooni teoste sisu kohta. Joonisel 4 on näha žanrilist läbilõiget aastatel 1600–2020 ilmunud eestikeelsetest teostest (bibliograafia žanrikategooriad on ülevaate jaoks veidi lihtsustatud ja ühtlustatud). Joonis toob välja eestlaste lugemiskogemuse individualiseerumist. Kuna 18. sajandil on kesksed žanrid religioossed tekstid, lauluraamatud ja kalendrid, lugesid kõik suhteliselt samu teoseid.

Kuigi pikalt oli Eesti aladel Skandinaavia mõjul erakordselt kõrge lugemisoskus (1800. aasta paiku juba 60–80 protsenti ja umbes 95 protsenti 1900. aasta paiku), võib arvata, et paljudele piirdus see vajadusega õppida lugema leeri läbimiseks ja abiellumiseks. Igapäevaselt lugesid siiski esialgu vähesed.

19. sajandi jooksul võimalused mitmekesistusid ja lugejad said järgida juba oma isiklikku teekonda. Esile kerkisid žanrid, mis on seotud individuaalse teksti mõistmise ja kirjutamise kogemusega – ilukirjandus, kooliõpikud, aga ka nt seltside põhikirjad. Sajandiga kadusid varem väga olulisel kohal olnud lauluraamatud ja kalendrid, mille puhul piisas, kui keegi peres või seltskonnas lugemishuvi ülal hoidis ja olulise kirjutatust edasi sai jutustada.

Joonisel toodud info polnud üldjoontes ajaloosõbrast lugejale ilmselt suur üllatus. Huvitav ehk on see, kuidas raamatute registri põhjal on võimalik saada suhteliselt hea linnu–lennult ülevaade eesti ajaloost üldisemalt – kuidas elati ja millest kirjutati – seda juba puhtalt metaandmete abil.

Andmestik ise aga avab võimalused väga paljudeks täpsemateks uuringuteks. Näiteks kuidas jagunes raamatuturg eri kirjastuste vahel 1920, aastate alguses Eesti Vabariigis, kuidas nägi välja keskmise autori elukäik 19. sajandi lõpul või millised tõlked jõudsid eesti keelde just 1990. aastate alguses.

Kui neid uuringuid saab teha juba praeguse rahvusbibliograafia abil, siis tulevik võib avada võimalused veel keerulisemateks analüüsideks. Nimelt on sarnane rahvusbibliograafia olemas enamikel Euroopa riikidel. Mitmed uurimisrühmad püüavad seda informatsiooni omavahel koondada ja ühtlustada. Kui andmebaasid on ühendatud, saaks juba uurida näiteks 18. sajandi trükiste ajalugu Läänemere ümber ning kaardistada sarnasusi ja erinevusi kaasaegsete ideede levikus.

Lisavõimaluse avab ka andmestike ühendamine täistekstidega. Rahvusbibliograafia andmetel on digiteeritud neist raamatuist juba kolmandik ja see osakaal aina kasvab. Asetades digiteeritud tekstide sisu bibliograafia konteksti, saame paremini hinnata ka seda, millest kirjutati või koostada kindla fookusega tekstikollektsioone – olgu sihiks keeleteaduslik uuring või tehisintellekti loodud kunstiteos.

Digilabori blogis kajastame ka edasisi samme, mis rahvusbibliograafiaga toimub ning mida on sellega ühel või teisel pool ette võetud. Kirjutage meile digilab@rara.ee, kui teil tekib selle kohta endal mõtteid!

1. Kasutatud sai Google's Compact Language Detector 2 (R pakett cld2) ja sõnamitmikupõhist tekstikategoriseerijat textcat (R pakett textcat).

Viita blogipostitusele:
Tinits, Peeter. 2023. Kui palju on eesti keeles ilmunud raamatuid? Eesti Rahvusraamatukogu digilabori juhtumiuuringud. DOI 10.17605/OSF.IO/9DX3G

Uuringu kood ja andmed on ligipääsetavad siin https://doi.org/10.17605/OSF.IO/9DX3G