Artikkel on avaldatud ka ERR-i kultuuriportaalis 6. juulil 2023. aastal.

Kuuldes sõna „raamat“, on enamike inimeste vaimusilmas kerkiv pilt üsna ühesugune. Tegelikult võiks võtta isegi kujuteldava joonlaua ning veenduda, et selle pikema külje pikkus jääb 21 ja 22 sentimeetri vahele, kuna just see on poelettidel leiduvate raamatute kõige tavapärasem mõõt. Staažikamad lugejad võivad ette kujutada ka kaks sentimeetrit lühemat köidet, sest sellised olid levinumad eelmisel sajandil.

Raamatul kui objektil on omaette pea kahe aastatuhande taha ulatuv ajalugu, mil pärgamendist ehk kuivatatud loomanahast lehtedega paksud koodeksid habraste papüürusrullide asemele ilmuma hakkasid. Selle pika tee jooksul pole keskmine raamat sugugi sama suur olnud nagu praegu – näiteks Gutenbergi kuulsa piibli leheküljed on üle 40 cm kõrgused. Erinevatel ajastutel on niisiis olnud levinud erinevas suurused raamatud. Siin blogipostituses uurime andmete abil, kui suured on olnud eestikeelsed raamatud läbi aja.

Püstitatud küsimusele on kõige lihtsam vastata Eesti rahvusbibliograafia metaandmete abil. Rahvusbibliograafia hõlmab Eestis kõigis keeltes avaldatud ja välismaal eesti keeles avaldatud teavikuid, olenemata andmekandjast ja ilmumisajast, seega sisalduvad selles muuhulgas ka kõik teadaolevad eestikeelsed raamatud. Nende metaandmetes leidub lisaks tavalistele infoväljadele (pealkiri, autor, kirjastus jne) ka väga palju muud teavet, näiteks trükise mõõdud. Just neid andmeid – täpsemalt raamatute pikema külje pikkust – siinne analüüs kasutabki.

Esmalt tuleb andmed puhastada ja sorteerida. Eestikeelsete raamatute osa rahvusbibliograafia andmestikust sisaldab lisaks paberraamatutele ka näiteks e-väljaandeid, millel füüsilised mõõtmed puuduvad. Samuti on osal trükistel jäänud suuruse väli täitmata või vigane – need kanded tuleb enne analüüsi kõrvale jätta. Samuti pole otstarbekas vaadelda raamatuid enne 19. sajandi algust, kuna siis oli eestikeelsete teoste arv mõistlike statistiliste tulemuste jaoks lihtsalt liiga väike. Peale neid samme jääb siiski veel üle 189 191 raamatut, mida uurida.

Kõige kiirem on lihtsalt visualiseerida graafikul nende 189 191 raamatu pikkus. Siinne vasakpoolne joonis näitabki tulpdiagrammina erineva suurusega raamatute arvu. Nagu näha, on kõige levinumad 20 cm pikkused raamatud, mida on üle neljakümne tuhande. Peaaegu sama palju leidub 21 cm pikkusi raamatuid. Alla 10 cm ja üle 40 cm suurusi raamatuid on andmestikus nii vähe, et diagrammil neid näha polegi.

Samas ei tähenda see veel, et võiksime analüüsile joone alla tõmmata. Kuna eestikeelsete raamatute koguarv on ajas piisavalt suurenenud (vt parempoolset joonist), on tulemused paratamatult uuemate raamatute poole kaldu. Lihtsalt kõigi raamatute pikkust võrreldes ei saa me seega tervikpilti, vaid peame eristama ajalist mõõdet. Samuti ei ole mõistlik võrrelda ühes või teises suuruses raamatute koguhulka, vaid nende osakaalu kõigist raamatutest mingil ajahetkel. Näiteks oleks teoorias võimalik, et mingil ajaperioodil ilmus küll vähe raamatuid, aga nad olid kõik üle 50 cm suurused. Kõiki andmeid korraga vaadates ei paneks me seda tähele.

Järgmine joonis pakub raamatute suurusest ajas parema pildi. Suurused on jaotatud vahemikesse, näiteks 11-14 või 21-22 cm. Iga värviline kiht visualiseerib antud vahemiku osakaalu kõigist raamatutest antud ajahetkel.

Näiteks näeme graafikult, et ainuke aeg, millal kõige väiksemad raamatud (1-10 cm) raamatute koguhulgas üldse mingit märgatavat rolli mängisid, oli 19. sajandi algul. Samuti näeme, et 19. sajandi jooksul olid kõige populaarsemad 17-18 cm suurused raamatud, millele järgnesid 15-16 cm ja 19-20 cm raamatud. Viimaste osakaal kõigi raamatute hulgas oli 19. saj jooksul üsna stabiilne, kuid hakkas kasvama 20. saj esimeses pooles ja tipnes 1960.-1970. aastatel. Just selles mõõdus on suur osa nõukogudeaegseid trükiseid – näiteks kõvakaaneline ilukirjandus, Loomingu Raamatukogu sari või V. I. Lenini kirjatööd.

Nagu alguses mainitud, on praegu kõige populaarsemad 21-22 cm suurused raamatud, mille osakaal on kahe sajandi vältel järjepidevalt kasvanud. Samuti on graafikult näha veelgi suuremate, 23-30 cm vahemikus raamatute väikest kasvu viimastel kümnenditel. Väiksemapoolsed raamatud (18 cm ja väiksemad) aga paistavad olevat oma aja ära elanud. Üldjoontes võib seega järeldada, et kahe sajandi jooksul on keskmise raamatu suurus stabiilselt tõusnud. Umbes selline areng on ka järgmisel graafikul, mis kujutab keskmise raamatu suuruse muutumist ajas: alates 1850. aastast on keskmine raamat kasvanud ligi 5 cm võrra.

Vahemikus 1800-1850 on joonis aga teistsugune. Ühest küljest on tegu valimi väiksusega – sellest ajast on teada vaid 136 eestikeelset raamatut, mis moodustavad andmestikust vaid 0,07%. Seetõttu moonutavad kõik väikesed hälbed selles vahemikus oluliselt statistilist tervikpilti. Teisalt tasub vaadata ka andmete sisse ja uurida, millised olid need 31-40 cm suurused teosed, mis moodustasid sel ajavahemikul veerandi kõigist raamatutest (vt väikest sektordiagrammi joonise sees).

Nagu öeldud, on rahvusbibliograafia andmestik rikkalik ja sisaldab endas näiteks ka trükise tüüpi ja teemamärksõnu sisu kohta. Valdav osa perioodil 1800-1850 ilmunud raamatutest enamuse võib jagada ühte järgmistest kategooriatest:

• Vaimulikud raamatud (piiblid, jutlused, katekismused, palveraamatud, evangeeliumid)
• Hariduslikud ja muusikalised raamatud (aabitsad, kooliõpikud, koorilaulud)
• Keisri- ja kubermanguvõimude publikaadid (seadused ja õigusaktid)

Kuna vaimulikud teosed on üldjuhul väiksemapoolsed (alla 20 cm), siis suurema osa 31-40 cm suurustest trükistest kuuluvad just viimasesse kategooriasse ehk seaduste ja õigusaktide alla. Osad neist ei olegi omakorda päris ühemõtteliselt raamatud, vaid pigem võiks neid nimetada volditud plakatiteks või teabelehtedeks. Selliseid suureformaadilisi lehti kasutati nii kohaliku kui ka riigivõimu poolt oluliste seadusaktide, korralduste jms kommunikeerimiseks lihtrahvale. Üks näide taolisest väljaandest on 1836. aastast pärinev seadus, mis kohustas kõiki küttepuid müüvaid talupoegi endale selleks vastav luba hankida, et takistada ebaseaduslikku raiet (vt joonis 5). Kuna „raamatu“ definitsioon on tinglik ja ajas muutuv, pole üllatav, et andmestikus ka sellised trükised raamatuks loetud on. Seetõttu tuleb andmetega töötamisel alati arvesse võtta nende sisulisi iseärasusi.

Lisaks mõjutab 1850. aastale eelnevat väikest valimit ka paar kataloogimisviga. Nimelt on kolme palveraamatu mõõdud üle 90 cm, kuid tegelikkuses on tegu väikeste raamatutega – ilmselt on sentimeetrite asemel andmetesse sattunud millimeetrid. Kui kogu andmestiku mõttes sellised vead tervikpilti ei mõjuta, siis hõredamates kohtades nagu 19. saj esimene pool moonutavad nad tulemust märgatavalt. Järgmine joonis näitab, kuidas mõjutas kolme vigase raamatu eemaldamine kõigi raamatute keskmist suurust.

Oleme nüüd lähemalt uurinud vahemikku 1800-1850, et mõista, miks raamatute keskmine suurus sellel ajal edasisest trendist oluliselt erineb. Selle käigus jõudsime muuhulgas lihtsa tõdemuseni, et raamatu suurus sõltub tema žanrist või otstarbest. Võime sama pilguga uurida ka ülejäänud andmestikku ja vaadata, kuidas erinevad žanrid suurustega korreleeruvad. Järgmine diagramm, mida kutsutakse kuumuskaardiks (i. k. heatmap), näitabki 30 kõige levinuma žanri raamatute suurusi.

Kuumuskaart visualiseerib muutujate vahelised seosed värvitooni intensiivsuse abil. Mida suurem on mingi žanrid ja mingi suuruse koosesinemus, seda „kuumem“ on värvitoon nende kohtumispaigal. Näiteks fotoalbumite reas on kõige kuumemad ruudud suuruste 23-26 ja 27-30 cm juures – need on järelikult mõõdud, milles fotoalbumeid kõige rohkem trükitud on. Umbes sarnaselt on jaotatud töövihikute suurused. Ilukirjandus on kõige sagedamini mõõdus 21-22 cm ning tihti ka väiksem; sellest suurem aga väga harva (parempoolsed ruudud on „külmad“). Värvimisraamatud jällegi on peaaegu eranditult 27-30 cm suurused. Väiksemapoolseteks žanriteks võib lugeda põhikirju, eeskirju ja harduskirjandust. Enamike žanrite põhiosa jääb siiski vahemikku 19-26 cm.

Selles blogipostituses saime teada, et kõige levinum raamatusuurus Eestis on praegu 21-22 cm, kuid see on kahesaja aasta jooksul järjepidevalt kasvanud. Samuti uurisime, millised on raamatute suurused žanrite lõikes ning kuidas võivad andmete iseärasused statistilist tulemust mõjutada.

Kui oled selle postitusega lõpuni jõudnud, võiksid sind kindlasti huvitada ka teised meie blogipostitused. Analüüsi jaoks kasutatud koodiga saad tutvuda siin. Ning kui soovid Eesti rahvusbibliograafia raamatute andmestiku peal ise kätt proovida, leiad selle siit.

Head avastamist!