Et trüki teel paljundatud sõna ületab kergesti piire ja kaugusi, siis haarati paguluses seda ahnemalt selle järele. Sõna oli informatsioon, sõna oli lohutus ja lootused.
– Bernard Kangro

Sissejuhatus

II maailmasõja tagajärjel tekkis suurel hulgal kodumaast ära lõigatud kogukondi, kes olid sunnitud kohanema võõras keskkonnas uue eluga. Sama juhtus ka Balti riikide elanikega. Vahetult enne Nõukogude okupatsiooni lahkus Eestist hinnanguliselt 70 000 – 90 000 inimest, kes asusid elama peamiselt Saksamaale, Rootsi, USA-sse ja Kanadasse. Võõrsil elavad kogukonnad seadsid omale kaks peamist eesmärki: võidelda edasi poliitilise suveräänsuse eest ning hoida alal rahvuslikku kultuuri. Järjepidevuse hoidmiseks koonduti eesti ühingutesse ja seltsidesse. Üheks kogukondi ühendavaks lüliks kujunes oma väliseesti ajakirjandus, mis oli suunatud väliseestlastele enestele. Nendes väljaannetes kajastati kogukondade tegemisi, arutleti enesega seotud küsimuste üle ning muidugi kirjeldati sündmusi raudse eesriide taga asuval kodumaal.

Meie eesmärk siinkohal on teha analüütiline sissevaade väliseesti ajakirjandusele. Otsimaks allikatest sobivaid rajajooni kasutame mõistet „Balti“. Tegemist on mõistega, millel on sügavad ajaloolised juured, kuid diasporaakogukondade kujutatav Baltikum kujunes siinsete rahvusriikide sünniga pärast I maailmasõda. Balti mõiste laiem mõõde tähendas ühtse regionaalse identiteedi leidmist asetamaks end sõdadevahelisse Euroopasse. Kuigi kahe maailmasõja vahelises keerulistes oludes jäi ühtne koostöö siiski tagaplaanile, kujunes selle aja jooksul välja Balti identiteet, millele pagulaskogukonnad pärast II maailmasõda toetusid.¹ Pärast Balti riikide okupeerimist kujunes külma sõja perioodil kõigi kolme riigi diasporaakogukondade jaoks oluliseks Balti küsimus, mis nõudis läänemaailmalt Nõukogude võimu mittetunnustamist Balti riikides. Selleks oli oluline ühtse regionaalse identiteedi hoidmine, mis avaldus näiteks ajalookirjutustes, ühingute koostöös kui ka ühistel konverentsidel. Balti koostöö, olles kogukondi ühendavaks lüliks, leidis ajakirjanduses laia kõlapinda. Seetõttu otsustasimegi võtta allika tähiseks antud mõiste.

Miks kasutada väliseesti ajalehti ajalooallikana?

Võõrsil elavate eesti kogukondade materjale leidub nii Toronto, New Jersey, Sidney ja Stockholmi väliseesti arhiivides kui ka Stanfordi Ülikooli Balti kogudes, mille laiapõhjaline mõtestamine on allikate killustatuse tõttu võrdlemisi keeruline. Seetõttu on ajaleht laiema vaatenurga leidmiseks tänuväärne allikas. Ajalehe kui ajalooallika suurim väärtus seisneb selles, et tegemist on perioodilise väljaandega, mistõttu tekib pikemaajaliselt palju andmeid päevakajalise teabe vahetust edastamisest. Ajaloolase jaoks on selline allikas oluline, sest võimaldab mitmeid teemasid mõtestada pikemal aegreal. Samas tekitab suur teabemass omajagu probleeme, eriti tekstide lähilugemisel. Esiteks nõuaks niivõrd suur allikabaasi läbitöötamine uurijalt tohutut ajalist ressurssi ning allika üksluisus ammendaks end kiiresti. Teisest küljest nõuaks allikate lähilugemine paratamatult kõrvale teisi allikaliike, mis on võrdlev-ajaloolise meetodi üks alustalasid. Seetõttu tulekski siinkohal lähtuda materjalide digitaalsest kauglugemisest, mis võimaldaks perioodika laialdasemat analüüsi. Selleks tuleb omaks võtta lähtekoht, et ajalooallikas võib olla täielikult tõlgendatud andmetesse ning teksti loomulik lähilugemine on sellisel juhul isegi teisejärguline. Oskust näha ning analüüsida (suur)andmeid „suurena“ on kujundlikult nimetatud ajaloolase makroskoobiks.² Antud lähenemine võimaldab asetada andmekillud pikemale aegreale, mida siinkohal katsetame väliseesti ajakirjandusega. Samas tuleb alati meeles pidada, et allikate kauglugemisel tuleb lähtuda ka klassikalisest allikakriitikast. Me ei tohi unustada olulisi küsimusi, mida digivahendid ei paku: Miks on allikas selline? Kes on allika autor? Miks on allikas tekkinud? Millised on autori arusaamad? Kuhu allikas ideoloogiliselt asetub? jne.

Analüüsimaks väliseesti ajakirjandust laiapõhjaliselt, peaksime lähtuma väliseestluse ajalistest kui ka ruumilistest parameetritest, kõrvutades eri riikides välja antud väliseesti ajakirjandust mitmel ajaperioodil. Kuna meie eesmärk on avada esmane perspektiiv, jätame andmetega katsetamisel ajalise parameetri. Meie eesmärk on analüüsida väliseesti perioodikat riikide kaupa ajavahemikul 1944–2010. Nagu varasemalt mainitud, seisneb olulisim lähtekoht „Balti“ mõiste esinemises väliseesti ajakirjanduses. Meie eesmärk on mõista, kuidas seda mõistet pikemal aegreal analüüsida ning kuivõrd kaugele on võimalik metoodiliselt minna. Kuna proovime teha siinkohal vaid esmase sissevaate, ei pürgi antud postitus veel ammendava analüüsini.

Kuidas andmestunud allikat analüüsida?

Paratamatult ilmneb uurijal esmane küsimus: “Kuidas Balti mõiste avaldumist ajajoonel periodiseerida?“ Üks võimalus oleks analüüsida aegridu, millal mõiste kasutamise trend on muutunud. Näiteks võiksime eeldada, et mõiste esinemine ajas kõigub seoses poliitiliste sündmustega. Ajajoont moodustades peame arvestama, et aastas ilmunud lehekülgede hulk on ajas erinev, mistõttu tuleb ajajoonele kanda mõiste suhteline sagedus. Meie kasutasime analüüsis kolmes riigis ilmunud väliseesti ajalehti: Rootsi (5 ajalehte), Kanada (2 ajalehte) ja USA (1 ajaleht). Tuleb mainida, et ajalehtede ilmumissagedus oli erinev ning ajas muutuv. Näiteks Rootsi ajalehtede puhul on DIGARist näha, et kuni 1970. aastate alguseni ilmus perioodikat tihedamalt. Näiteks Eesti Päevaleht ilmus alates 1971. aastast vaid kaks korda nädalas.³ Antud asjaolu on oluline mõistmaks, et graafikutes on vaja sõna esinemiste puhul kasutada suhtelist sagedust, et mõista, kuivõrd suure osa tekstist mõiste moodustab. Kandes mõiste esinemise suhtelise sageduse graafikusse, näeme kasvutrendi aastani 1991, pärast mida algab kiire langus. Kuna meie soovime analüüsida Nõukogude perioodi mitmes etapis, ei anna selline trend tegelikkuses sobilikku periodiseeringut. Küll aga tõendab see, et mõiste olulisus on ajas pidevalt kasvanud ning saavutanud haripunkti seoses taasiseseisvumisega. Tõsi, teatud erisusi võib leida eri riikide väljaannetes, mida järgnevast graafikust näha võib.

Analüüsimaks perioode, oleks järgmine samm koostada sõnamitmikke, mille esinemist oleks võimalik periodiseeringust lähtuvalt kategoriseerida. Sõnamitmikud tähendavad tekstides enim koosesinevaid sõnu. Siinkohal katsetame bigrammidega ehk kahe koosesineva sõnaga. Otsustasime sõnavõrgustikena leida kolmkümmend levinumat bigrammi alates Nõukogude okupatsioonist 1944. aastal kuni aastani 2010. Sõnamitmikud on esitatud lemmatiseeritult ehk viidud algvormi ainsuses. Koostasime võrgustikud riikide lõikes, mõistmaks kas ja milliseid sarnasusi või erisusi on võimalik märgata?

Nagu järgnevatest võrgustikest näha võib, leidub sõnaühendeid, mis on seotud kultuuri või poliitikaga, ühingute kui ka sündmustega. Siiski on märgata, et kõigil kolmel juhul domineerib sõnamitmik balti→riik, millest omakorda tulenevad annekteerimine, iseseisvus, okupeerimine ja Rootsi puhul ka saatus. Nende sõnamitmike juures on kõrval ka küsimus, mis viitab tõsiasjale, et ajalehtede Balti temaatika keerles eelkõige riikliku järjepidevuse küsimuse ümber. Tõsi, siinkohal võib kohati mõelda, et tulemused on kohati etteaimatavad. Samas tuleb arvestada, et see ei ole kindlasti andmeanalüüsi lõpptulem, vaid ennekõike näeme võrgustikes probleemistiku kaardistamist, et fikseerida riikide kaupa nii ühisosad kui ka teatavad erisused, mis Balti temaatikaga haakuvad.

Otsustasime asetada ajajoonele eelmainitud neli märksõna (annekteerimine, okupeerimine, iseseisvus ja Balti küsimus), mis esindavad võrgustike ühisosa. Need märksõnad on poliitiliselt tugevalt laetud, mistõttu võib kätte saada märksõnadega seotud arenguprotsesside periodiseeringu. Võrgustikes enim välja joonistuvate märksõnade esinemissagedus on esitatud riikide lõikes. Kuna väljaannete hulk on ajas muutunud, kujutatakse graafikutes siingi suhtelisi sagedusi.

Esimese märksõnana asetame ajajoonele „annekteerimine“, mis tähendab teise riigi või muu territooriumi vägivaldset liitmist. Antud mõiste tõuseb esile alates 1970. aastatest ning saavutab hetkelise haripunkti 1975. aastal. Siiski esineb seda ennekõike vahetult enne iseseisvumist aastatel 1987-1990, andes eriti tooni USA perioodikas. Mõtteliselt võiks selle märksõna intensiivset perioodi piiritleda aastatega 1972-1990.

Märksõna “okupeerimine” esineb tekstides enim ning selle kasutamine ajas kasvab vaikselt ajas aastakümnete vältel. Olles sarnane “annekteerimisele” tähendab see võõra riigi või selle osa ajutist hõivamist teise riigi relvajõududega. Peamine erinevus on, et okupeerimine viitab võõrvõimule kui ajutisele nähtusele. Siingi esineb mõistet kõige rohkem 1990. aastal, olles selgelt fookuses taasiseseisvuse perioodil, kuid teatavaid tipnevaid hetki on märgata ka aastatel 1956 ning 1980.

Mõistet “iseseisvus” on kasutatud samavõrd intensiivselt kui “okupatsioon”. Sõna “iseseisvus” on sisuliselt vastanduv “okupatsiooni” mõistele, sest tähendab riigi sisepoliitilist ja välispoliitilist sõltumatus teistest riikidest. Võib arvata, et mõlemat märksõna on kasutatud tekstides paralleelselt. On märgata, et siingi esineb mõistet kõige rohkem 1990. aastal.

Ka “Balti küsimuse” puhul võib täheldada mõiste pidevat kasvu kogu Nõukogude perioodi vältel ning tipnemist 1990. aastal.

Tulemused ja edasine perspektiiv

Nagu eelnevatest graafikutest selgub, on poliitilise järjepidevuse küsimused väliseesti ajakirjanduses pigem kasvavas trendis ning suurt vähenemist on märgata alates 1991. aastast. Siiski leidub võimalusi analüüsiga veelgi täpsemaks minna. Paratamatult ei saanud me andmestikust kätte veel märksõnade konteksti. Võib-olla seavad tehnilised võtted siinkohal tõesti omad piirid. Kuid võimalusi katsetamiseks veel jagub. Viimastel aastatel on üha enam arendatud tekstimassiivide puhul teemaanalüüsi (topic modelling). Seni on oluliste tulemusteni jõutud näiteks rootsi, saksa ja prantsuse keelsete ajalooliste perioodikatekstide puhul.⁴ Väliseesti perioodika puhul tuleks tervikpildi saamiseks rakendada seda ka eestikeelsetele ajalehetekstidele. Antud lähenemine aitaks märksõnu teemade kaupa kategoriseerida, pakkudes võimalusi analüüsida teatavaid mentaliteedimuutusi nii väliseesti perioodikas kui ka tegelikkuses kogukondade hoiakutes üldisemalt.

Viita blogipostitusele:
Nemvalts, Laura; Koor, Ott. 2022. Ajaloolised märksõnad Välis-Eesti ajalehtedes. Eesti Rahvusraamatukogu digilabori juhtumiuuringud. DOI 10.17605/OSF.IO/QCWVN.

Uuringu andmed ja kood on ligipääsetavad siin: https://doi.org/10.17605/OSF.IO/QCWVN.

Uuring on loodud projekti EKKD72 "Tekstiainese kasutusvõimalused digihumanitaaria juhtumiuuringutes Eesti ajalehekollektsioonide (1850-2020) näitel" raames.

1. Pärtel Piirimäe, ‘The Baltic’, in European Regions and Boundaries. A Conceptual History (Koost. Diana Mishkova and Balázs Trencsényi), European Conceptual History (Oxford: Berghahn, 2017), pp. 57–78.
2. Shawm Graham, Ian Milligan, and Scott Weingart, Exploring Big Historical Data: The Historian’s Macroscope (London: Imperial College Press, 2016).
3. Teisest küljest muutus Eesti Päevaleht harvemini ilmudes lehekülgede arvult pikemaks, seega tekstimaht ei pruukinud väga palju muutuda.
4. Eva Pfanzelter et al., ‘Digital Interfaces of Historical Newspapers: Opportunities, Restrictions and Recommendations’, Journal of Data Mining & Digital Humanities, Histoinformatics (2021), 1–26. https://jdmdh.episciences.org/7069